6.aprill
Hommikusöök oligi just nii hea nagu Marcela ennustas. Lisaks tavapärasele munapudrule ja peekonile võtsin musta oamöksi, praetud plaatani ja singi-juustutäidiega maisitortilla. Plaatan on banaanitaoline puuvili, mida toorelt ei sööda (teeb kõhu haigeks), aga praetuna on suurepärane. Krooniks oli aga puuviljalett, kus võtta igat sorti kohalikku kraami: mango, papaia, ananass, melon, maasikad, greip. Peale kohalikku maitsestamata jogurtit – imehea!
Guatemaala rahaühik quetzale on saanud nime siinse rahvuslinnu järgi, kes kunagi oli maajade püha lind ja praeguseks väljasuremisohus. Kurss on väga mugav meeles pidada: 1 EUR = 10 quetzales.
Kl 10 paiku olid Marcela ja Gerardo kohal, seekord kaasas ka 2 aasta ja 8 kuu vanune kiharpäine väikemees Sebastian, kellega kohe suureks sõbraks sain. Mingil hetkel kui auto ummikute tõttu pikemalt passima jäi, kolis ta ise oma turvatoolist ette minu sülle. Ta üritas mulle laulda “Old McDonalds had a farm” inglise keeles, aga kuna tal lutt kogu aeg suus oli, siis ei saanud ma sellest midagi aru. Kohale jõudes otsisime tükk aega parkimiskohta ja panime päikesekreemi peale nii mulle kui Sebastianile.
Plaanis oli veeta terve päev Antigua de Guatemala’s, mis oli kuni 16. sajandini Guatemaala pealinn ja hispaania koloniaalvalitsuse keskpunkt regioonis. Maavärinahirmu tõttu madalate majadega ja rangelt malelaua-mustris tänavaskeemiga linn on Guatemaala peamine turismiobjekt ja meie sattusime siia aasta kõige kuumemal nädalal. Just samal päeval algas lihavõttte-eelne püha nädal Semana Santa, mille jooksul iga päev 8-10 tunnine protsessioon linna läbi käib, kandes üliraskeid pühakujusid: mehed kannavad Jeeuse kuju, lapsed Puha Paulust ja naised Neitsi Maarjat. Iga 100 meetri tagant vahetuvad kandjad, kel seljas lillad ürbid. Hommikul kl 9 alustanud protsessioon jõuab kl 16 paiku (aga tegelikkuses pigem kl 18) kohalikku kirikusse, mis paikneb linna keskväljakul. Nagu kõigis siinsetes linnades, nii on ka Antigua keskväljakul park koos purskkaevuga, pargi ühel küljel kirik, teisel linnavalitsuse hoone, kolmandal küljel kaupmeeste gildihoone. Mulle meeldib rohkem Helsingi Senaattitori, kus valitsushoone vastas on ülikool neljanda võimuna.
Linna kohal kõrgub hiiglaslik vulkaan Volcan de Agua, mile otsas asunud järv mõne sajandi eest Antigua uputas.
Kõigil tänavatel, kuhu protsessioon veel jõudnud polnud, tegelesid kohalikud osavnäpud küpressilõhnalisest saepurust kirevate mandala-laadsete mustrite loomisega. Osad neist saepuruvaipadest kujutasid piiblistseene, teised lihtsal kauneid lillelisi mustreid. Iga vaiba juures oli üks poiss veepritsiga, kelle ülesandeks oli vaipa niiskena hoida, et tuul seda minema ei kannaks enne protsessiooni saabumist. Öeldakse, et elu on lühike, aga kunst pikk: selle kunsti eluiga jäi küll üürikeseks. Samas alustasid kunstnikud järgmisel hommikul vara uuesti otsast peale, korrates oma ajutist kunstiväljendust kuni Semana Santa kulminatsioonini Suure Reede eelõhtul.
Linn oli täis lillades hõlstides mehi ja poisse, sest paljud tahtsid anda oma panuse raske Jeesuse kandmisse. Kandjad pidid kiriku kassase maksma mitte väga suure summa.
See igal aastal korduv riitus asendab siinsele rahvale palverände ja samalaadsed protsessioonid toimuvad tänapäeval igas linnas. Siiski on Antigua oma kõige tuntum ja tõmbab kõige rohkem rahvast ligi. Tiirutasime paar tundi mööda linna ringi, aga rongkäigule me pihta ei saanud. Vahelduseks külastasime maavärinas kannatada saanud iidset kloostrit, millest on nüüd saanud noobel hotell. Tegelikult oli sinna vaja sisse põigata ka Sebastiani mähkmete vahetamiseks. Marcela naeris, et Sebastian hüüab alati naiste WC-sse sisenedes “Tere, naised!”.
Tänavamüüjad pakkusid igasugu kraami: nii lillas rüüs nukke rongkäigule kaasa kõristamiseks kui krõbuskeid suhu pistmiseks. Ostsime krõbeda maiustuse nimega corbata, mis pidi tähendama lipsu.
Ka siin nägi Kabulist tuttavat pilti, kus ühte roostetanud autosse oli topitud oma 10 inimest või mootorrata selga viis.
Pärast kloostrit käisime söömas ühes väga kenas restoranis, kus meile pakuti kohalikku (tipico) toitu: käntsakas loomaliha, siinsamas värskelt küpsetatud maisitortilla, tuttav must oamöks, valgejuust ja mõnus punane meestemoos.
Restorani uksel tervitasid meid kaks veidra välimusega kolonisti-nukku, keda pärismaalased hüüavad moro’deks ja kellegi lapsi hirmutatakse.
Restoranis mängis terve meestebänd muusikat ühel ksülofoni moodi hiigelpillil.
Seejärel külastasime kohaliku ehtemeistri töökoda (eripäraks nefriiithelmed, nefriiti kaevandatakse vaid Hiinas-Koreas ja Kesk-Ameerikas), kust ostisn Jaanale kaelaehte koos kõrvarõngastega. Kahjuks ei lubatud ehtemeistri juures pilte teha, sest kardetakse seal müüdavate maaja nefriitmaskide võltsimist.
Tänavalt ostsin värske mango liistudena, millele lisatud soola, tšillit ja kama moodi jahu.
Käisime ka turul, kus leidus igasugu huvitavat kraami.
Kõige põnevam oli turul üks joodiku moodi nukk, mida leidus igas suuruses. See pidavat olema üks pärismaalaste kohailkest jumalatest Mišamon (ilmselt tuletis San Simon’ist), kellele pakutakse ohvrianniks viina ja suitsu, paludes vastutasuks õnne vms.
Tassisin väsinud Sebastiani süles, kuna ta keeldus kellegi teise sülle minemast. Lõpuks moosis Marcela ta kuidagi ära ja ta nõustus isa sülle ümber kolima, kus ta peatselt ka magama jäi. Jätsime Marcela koos Sebastianiga autosse ootama ja kõndisime Gerardoga tagasi, lootes protsessiooni näha. Varsti meil vedaski, ühel tänavaristil oli rahvas troppis ja hulk lillades hõlstides kandjaid rivistunud vahetuseks. Kulus veel oma pool tundi, enne kui aeglaselt liikuv protessioon viirukisuitsu upuununa meie kohale jõudis ja kandjate vahetuse militaarses stiilis käsklusi järgides läbi viis. Vasakule-paremale õõtsudes surusid kandjad keskendud ilmel oma põse vastu tammepuust kirstulaadset platvormi, mille otsas oli risti kandva Jeesuse kullatud kuju ja miskipärast ka suust suitsu välja ajav lohe.
Meile nähtavad kandjad pidavat vastutama üksnes platvormi ülevalhoidmise eest, teised kandjad on silme eest varjul platvormi all ja nende ülesandeks on platvormi liikumist suunata, vastavalt protsessiooni juhi raadio teel andud korraldustele. Ma küll ei kujuta ette, kuidas nad nendel kitsastel tänavatel 90-kraadiseid pöördeid teevad selle hiiglasliku ja üliraske platvormiga. Gerardo teadis rääkida, et platvormi-meistrid üritavad igal aastal eelmisi üle trumbata ja üha raskema moodustise ehitada. Paari aasta eest oli intsident, kus protsessiooni ajal sadama hakanud vihm muutis platvormi nii raskeks, et kandjad appi hüüdma hakkasid ning ainuot tänu pealtvaatajate kiirele sekkumisele õnnestus ilma inimohvriteta see raske asjandus maha panna.
Me ei jäänud ootama, kuni laste ja naiste kandamid meieni jõuavad, sest 15 minuti jooksul ei liikunud nad üldse edasi. Vähemasti sain ma ära kuulata toreda puhkpiliiorkestri esituse, mis järgnes kandjatevahetusele meie nina all.
Tagasiteel ärkas Sebastian autos puhanuna ja hakkas mulle taas laulma “Kommi-kommi-kommi”. Marcela seletas, et see on Hispaania TV lastelaul või reklaamiviis, mis räägib kummikaru-kommidest. Enne hotelli käisime läbi supermarketist, ma võtsin igavese hunniku puuvilja õhtusöögiks: kahte sorti mangot, maasikaid, papaia, mini-banaanid ja avokaado. Kassapidaja küsis minu käest mingit numbrit, Marcela selgitas kohalikku käibemaksusüsteemi: iga kord annad kassas oma käibemaksunumbri, kord kuus pead ise oma käibemaksu riigile ära maksma (eeldab tšekkide alles hoidmist loomulikult). Eestis on ikka hea lihtne elada meil!
Marcela oli väga huvitatud minu nõukogude-elu kogemusest. Neil siin on parem- ja vasakpoolsus ikka veel väga selged eraldusjooned (nt. Gerardo isa pidi olema vasakpoolne, Marcela ja Gerardo aga paduliberaalid). Ta lubas mind veel eraldi intervjueerida sel teemal neljapäeval. Ka Ukraina teema huvitas neid väga – oli näha, et nad ei saa üldse pihta, mis seal toimub.
Nautisin täiega oma puuvilja-õhtusööki hotellis, eriti head olid avokaado ja papaia.
Päevikut kirjutada ei jaksanud, ka meilidele vastata mitte, kustusin kiiresti. Tundub, et jetlagi õnnestus seekord vältida.
Mardi reisiblogi 
You must be logged in to post a comment.