Aktus ja hüvastijätt Senegaliga

Laupäeva hommikul ärkasime hiljem, kuna pidime aktusele minema alles lõuna paiku. Pakkisime kohvird ja need koguti minu juurde, sest saime hotelliga kokkuleppele, et minu tuba jääb tasuta meie käsutusse kuni ärasõiduni õhtul kl 9. Läksime siiski kokkulepitud ajast tunni võrra varem kooli kohale, et Kaur saaks Kaie disainitud uhked värvilised diplomid välja printida kooli läheduses asuvas printshop’is. Kaks korda aastas aset leidev lapsevanemate koosolek koos Honors Society aktusega toimus peamajast kilomeetri kaugusel olevas koolihoones, kus käisime Babsiga kohtumas paari päeva eest. Peeti kõnesid, mina pidin Honors-klubilastele (meie mõistes siis autahvli-õpilastele) ja abiturientidele rääkima hariduse ja edasipürgimise olulisusest. Minu jutu mõte oli, et haridus on ainus vara, mida keegi sinult võtta ei saa ja mis tagab nii sinu enda kui sinu maa elu paremaks muutumise pikemas plaanis. Fatimata tõlkis mu jutu prantsuse keelde, et lapsevanemad ka aru saaks. Siis andsid Kaur ja Lill õpilaste projektimeeskondadele üle auhinnad. Teine koht sai igas kategoorias lauamängu või Eesit loodust kujutava fotoraamatu, esimene koht aga 500 eurose stipendiumi oma projekti elluviimiseks. Kokku said 5 meeskonda sellise stipendiumi ja olid selle üle väga õnnelikud, huilgasid ja plaksutasid. Kahe projektmeeskonna puhul oli selgelt näha suurt pettumust, sest need olid vist eriti tublid õpilased, kes olid lootnud automaatset võitu, aga meie žürii oli arvanud teisiti. Ühe kaotajameeskonna puhul ei pidanud Stefanie vastu, hüppas üles ja pidas pika prantsuskeelse lohutuskõne ja lubades kooli poolt ise seda värviliste prügitorude projekti elluviimist toetada. See oli toosama projekt, mille puhul minu (positiivne) arvamus läks järsult lahku Lille, Kauri ja Kaie omast ning me konsensusele jõudmata selle tiimi lihtsalt 3:4 häältega välja hääletasime võitjate seast. Pärast auhinnatseremooniat toimus sealsamas kooliõuel “kokteilipidu”, kus JTI rahadega tellitud catering pakkus eri sorti näputoitu, mis polnud kuigi maitsev ega värske. Mahlakokteilid olid aga väga head ja mõnda võõrast puuviljagi sai proovida.
Esialgu plaanis olnud safari jäi ära, sest meie noortele ei meeldinud tarandikku vangistatud ninasarvikute ja kaelkirjakute vaatamise idee. Selle asemel kavandatud roosa järve külastus ei tundunud ka enam ahvatlev, sest nii pikka teed enam ühte taksosse pressituna ette ei võta ja kahe autoga läheks kalliks. Nii läksimegi hoopis lähimasse CityDia supermarketisse, et otsida Kauri tuttava soovitud palmiviina. Siinsel islamimaal on alkoholivalik muidugi piiratud ja palmiviinast ei teadnud keegi midagi. Küll aga ostsime supermarketist kaasa ahvileivapuu kuivatatud vilju (bouye) ja hibiskiõisi (bissap). Seejärel sõitsime suurele käsitööturule, mille nimi kõlas umbes nagu Sumbidžun (mõned kutsusid seda ka La Corniche) ja kust me paari päeva eest olime üliagressiivsete kaupmeeste eest põgenenud. Seekord läksime kauplemismänguga kaasa ja nalja sai palju. “My friend” ja “my sister” kostus iga natukese aja tagant, siis veel “please, come to my shop” ja “I give you good price”. Rene suutis ühe vana kora (kohalik keelpill) hinna viis korda väiksemaks tingida, sest ta tegelikult seda ei tahtnudki osta. Kuna aga lõpuks poolmuidu pakuti, siis võttis ikka ära ja pärast kahetses, et oli seda nüüd vaja. Kuna aga kardetud jamasid selle pilliga ei tulnud Air Balticus, siis oli ta Tallinna jõudes jällegi väga rahul oma ostuga ja plaanis lausa mängukorda seada selle päevinäinud pilli. Kui me turule teist ringi peale tegime, pidasid paljud kaupmehed end juba meie vanadeks sõpradeks ja suhtlemine läks aina lõbusamaks. Kaur üritas leida palmiviina, üks kaupmees lubaski tuua kohale oma sõbra, kes seda äri tunneb. Ta läks natuke maad eemale ühe jalutu kerjuse juurde, kellest enne mööda olime tulnud. Seepeale lohistas rõõmsameelne kerjus end meie juurde – tema siis pidigi olema see alkoholi-asjatundja. Tegelikult jäi mulle mulje, et ta tahaks pigem muid keelatud mõnuaineid meile pakkuda, sest palmiviinast ei teadnud ta küll midagi. Narkootikumid on siin islamimaal rangelt keelatud ja vahelejäämise puhul karistused karmid, aga Renele oli juba varem tuldud pakkuma kanepit.
Pärast mitmetunnist turulkäiku võtsime uuema väljanagemisega Toyota-takso, see oli nõus meid standardhinnaga (2500 CFA) hotelli juurde viima. Viskasime kilekotid viimaste sisseostudega minu tuppa ja läksime hotelli lähedale liivarannale õhtusöögi-kohta otsima. Rene ütles, et tal on seal sõbrad, kelle juures ta igal õhtul kohvi joomas oli käinud ja kes võiksid soovitada mõnda head restorani. Kohvi pidavat nende juures olema jube hea, sest seda tehakse pooleks tavalisest kohvioast ja mingist kohalikust aedoa-sarnasest viljast. Sõbrad tundsid Rene kaugelt ära ja pidasid tükk aega aru, et millist kohta meile soovitada – ei tahtnud pakkuda mõnda söögikohta, kus nad ise polnud söönud ja rahule jäänud. Lõpuks osutasid nad ühe suurema restorani suunas sealsamas läheduses, millel oli avar terrass otse rannaliival ja fantasitlise vaatega üle lahe linna peale. Isegi Aafrika taassünni mõnumendi paistis ära läbi sudu nii kaua kui veel päikesevalgust jagus – öösel nad miskipärast seda ei valgusta. Õhtusöök oli mõnus ja istus meie viimasesse Senegali-õhtusse nagu kirss tordi peale. Sõime grillkala (kel dorada, kel kaptenkala) koos riisi ja sibulahautisega, maitses suurepäraselt.
Kuna Fatimata hilines üksjagu meie ärasaatmisele hotellis, siis jõudsime lennujaama vaid poolteist tundi enne väljalendu ja minu süda aimas halba. Kui olime check-ini ära teinud, võtsime end passikontrolli-sappa, mis oli hiigelpikk ja aeglane. Oli kohe näha, et lennuki ametlikuks väljumisajaks me kindlasti passikontrolli-letini ei jõua. Ma avastasin, et mul oli erinevalt teistest reisikaaslastest “Sky priority” sildiga pilet, see aitas mul hüpata teise, lühemasse sabasse. Istusin lõpuks lennukis oma kohal pool tundi pärast ametlikku “last call’i”, aga sellest polnud midagi, sest lennuk ootas kõik reisijad ära ja mu eestlastest reisikaaslased polnud sugugi viimased laekujad, kuigi jõudsid lennukisse pärast ametlikku väljumisaega. Nojah, ilmaaegu pabistasin, Aafrikas peavadki vist asjad niimoodi käima ja kuidagi saavad need ikka korda. Mul oli istekoht äriklassis, eriti mugava tooliga, mürasummutavate kõrvaklappide ja suure selge ekraaniga. Vaatasin magamise asemel kaks filmi: Pierce Brosnani “November Man” ja Jake Gyllenhaali “Nightcrawler”, neist viimane oli jube hea (s.t. väga jube ja samas väga hea). Tallinna jõudsime seiklustega ja erinevalt Lillest sain ma oma pagasi kohe kätte. Jube hea oli jälle kodus olla, õhk oli värske, õues oli kevade hõngu ja Lotte tegi mulle paar porist käpajälge jope peale suures jällenängemisrõõmus.