Õpilaste keskkonnaprojektid

Hommikusöögile kogunesime juba kl 7, aga kohe selgus, et ilmaasjata nii vara. Nimelt oli Fatimata helistanud, et eile kindlalt kl 8-ks kavandatud õpilaste projektide esitlemine algabki hoopis kl 9.15. Sõime siis rahulikult ja pikalt hommikust ja imetlesime ettekandjate uhket pidulikku rõivastust. Kui uurisime, et kas on tegemist mingi rahvuspühaga, siis selgitati meile, et igal reedel käib see nii. Ja tõepoolest – eriliselt uhkes riietuses olid nii inimesed linnatänavail kui ka kõik kooli õpetajad ja sekretär Hadi, vaid õpilased ja kokad kandsid igapäevast vormi.
Istusime siis koos paari kohaliku õpetajaga poolkaares paigutatud koolipinkidesse samas klassis kus üleeile minu loeng toimus. Abiturientide 3-4 liikmelised projektimeeskonnad tulid ükshaaval meie ette ja esitlesid 15 min jooksul oma projekti-ideed, meie märkisime igaüks oma lehele punktid etteantud kriteeriumide järgi. Eesmärgiks oli valida välja 5 projekti, mida meie oma eelarvest rahastame 500 euroga. Valik oli keeruline ja paari projekti juures lahknesid arvamsued üksjagu. Lõpuks pakkus Fatimata lahenduse, mis sobis kõigile – paar projekti said toetuse selle tingimusega, et ühinevad teise sarnasel teemal paremaid tulemusi näidanud projektiga. Õpilased olid lagedale tulnud väga erinevate ideedega – ühed tahtsid võidelda üleujutuste vastu jõekallastele mangroove istutades, teised plaanisid midaig Eesti “Teeme ära!” sarnast, kolmadad tahtsid võidelda rannaliiva erosiooniga vedades kalluritega uut liiva tagasi plaažile, neljandad tahtsid lahendada ülekalastamise probleemi kalakasvatuse piloteerimisega jne. Kalapüügilubade teema on siin tegelikult väga terav, sest lisaks tohutule korruptsioonile valitsuse tasandil tegutseb Senegali rannikuvetes ka julmalt ilma mingi loata illegaalne Vene ja Ukraina traalerite laevastik. Ökoanarhistist õpetaja Babs kirjeldas meile ühte oma edukamatest kampaaniatest kui temal ja mõttekaaslastel õnnestus massimeeleavaldusega sundida valitsust võtma tagasi Jaapani ja India laevakompaniidele väljastatud ebaseaduslikud kalapüügiload. Samas andis valitsus paar kuud hiljem need load salaja uuesti välja ja kogu jama käib samamoodi edasi. Rene ennustas, et niimodi on kalapüügist suuresti sõltuv Senegal vaid 10-15 aasta pärast samas seisus kui Somaalia, kus kalata jäänud kaluritel ei jäänud muud üle kui oma ainsat varustust ja meresõiduoskust piraatluse tarbeks rakendada.
Üksmeelselt pidasime parimaks projekti “Green block”, mis viib õpilased kooli ümbruse kvartalit pideval tpuhastama ja paigaldab uued prügikastid koos valvekaameratega reostajate tuvastamiseks. Kuna enamik projektimeeskondadest ei mahtunud oma esitlusega ajapiiridesse, siis lõpetasime plaanitud kl 12 asemel hoopis kl 14 ja oligi juba aeg lõunat süüa. Pärast lõunat võtsime ette kõigeile Dakari külastavatel eturistidele kohustusliku reisi Goree saarele, kus asub orjakaubanduse muuseum. Kunagi oli nimelt sellel saarel orjalaat, kus mandril üksteisega sõdivad kohalikud kuningad vangivõetud vaenlasi portugali, hollandi ja briti orjakaupmeestele edasi müüsid hulgi. Saarel oli orjade lühiajaliseks säilitamiseks rajatud vanglad, edasi läks neil reis Ameerikasse puuvilla- ja suhkrurooistandustesse. Kuigi Goree on täna tuntuks saanud orjakaubanduse sümbolina, oli siin tegelikult sellega pistmist suht lühiajaliselt ja väikesemahuliselt, peamine vahejaam oli siitkandi orjadel siiski Senegali põhjaosas paiknev Saint Louis.
Kui jõudsime kollase taksoga vaid 2000 CFA eest (Fatimata tingitud taks) sadamasse, oli Goree laev just väljunud ja järgmiseni aega üle tunni. Seda selgitas meile üks tüüp, kes hakkas takjana meist kinni ja enam tast lahti ei saanud. Ta oli kunagi Tamperes ja Turus elanud ning tundus meie keeles midagi tuttavat, hüüdes kaugelt “Mita kuuluuu?”. Me küll kinnitasime talle sada korda, et me ei kavatse temalt giiditeenust osta, aga ta ei andnud alla ja lubas meie aega sisustada kuni praamini ka ilma tasuta. End Jerreh’na tutvustanud good viis meid teisel pool teed oleva vana raudteejaama juurde, kust veel 10 aasta eest olevat saanud 37 tunniga Malisse sõita. Viimati kasutati seda rongijaama mingi džässfestivali ajal kunstilaagrina, mingid soomlased olid seal ka osalenud ja meie giid oli saanud Ari Vataneni teenindada. Järgmiseks tiris see giid meid Mali turule, mis oli päris huvitav elamus. See polnud turistidele mõeldud koht, seda oli selgelt näha. Ka kaupmehed ei olnud nii agressiivsed kui teistel turgudel, müüdi seal peamiselt kangaid, seepe, võideid ja ürte. Tegin mõned sisseostud, ilmselt sai meie giid sealt mingi vaheltkasu. Kui tagasi sadama poole astusime, kontrollis ta üle, kui palju ma oma kaupade eest maksin ja pomises omaette “3000 so far”, mis tähendas, et koos Rene poolt talle minemapeletamiseks pihku pistetud tuhenadelisega võis ta loota kaupmehelt veel 2000 CFA boonust. Nojah, igatahes juhatas ta meid kenasti piletikassadeni ja maksime kohalike taksist poole kallima piletihinna. Istusime laevalaele päikese kätte, aga ilm oli väga tuuline ja seal hakkas päris jahe lühikese varrukaga. 20 minutit hiljem andis 300 reisijat mahutav laev otsad juba saare sadamas ja seal selgus, et kõik peavad minema mingi putka juurde kohalikku turismimaksu maksma (500 CFA ehk 80 eurosenti näkku). Miskipärast vihastas meile külgekleepunud giidist ja teistest kaarnana meile pealelennanud saarekaupmeestest põhjalikult tüdinud Rene nii hullusti, et pööras otsa ümber ja tahtis sama laevaga tagasi sõita. Lill ja Kaie näisid temaga nõus olevat, kuid ma veensin nad ümber, ka Jerreh nägi kõvasti vaeva, et meid jääma veenda. Igatahes ütlesime giidile nüüd otse välja, et jätku meid rahule ja astusime kuulsast orjakaubanduse muuseumist sirge sammuga mööda, turistirajalt kõrvale jäävate kvartalite suunas. Seal nägime ikka tõeliselt kurba vaadet Senegalile. Kunagi ilmselt väga ilus tänav läks mere suunas ja lõppes kivisel rannal suure prügihunnikuga, mille keegi oli ühest otsast põlema süüdanud. Hirmsast haisust hoolimata üritasid prügikuhjade vahel turnivad kajakad, kassid ja kitsed endale süüa leida. Lähim sisehoov kahe maja vahel oli samuti lihtsalt täis kuhjatud haisvaid olmeprügi kotte, mille vahel askeldas oma 10-pealine kitsekari. Tänaval oli iga natukese aja tagant vaevu püsti püsiv laudputka, mis turistinänni täis riputatud. Meile kleepus külge uus tüüp, mingi T-särgimüüja, kellega Rene pulli pärast tingima hakkas. Särgi hind algas 8000 CFA-st, Renee pakkus kogu aeg vastu 3000 ja lõõpis kauplejaga oma 15 minutit, ise kogu aeg edasi jalutades. Lõpuks saigi ta hinna 3500 peale ja ostis tegelikult 5000 eest nii särgi kui kaks päris uhket käevõru. Vähemasti sellest tüübist saime lahti seepeale. Kondasime mööda saart ringi ja imetlesime vaateid, aga kohalike muretu elustiil täiesti elamiskõlbmatutes sarades, kasemattides, rannasuurtükipesades ja lihtsalt vineeritüki või presendi all jäi meile arusaamatuks. Saarel on üle 1000 elaniku, siin on isegi kool ja päris palju lapsi mängis rõõmsalt igal pool. Kaie arvas, et neil on siin ilmselt isegi üksjagu õnnelikum lapsepõlv kui Dakari agulis elvatel põnnidel, ilmselt on tal ka õigus. Käisime kooli siseõuel ja piilusime avatus uksest arvutiklassi, keegi ei pannud seda pahaks. Enne laevasilla juurde tagasiminekut püüdsin “Poste de Police de Goree” sildiga majakesest saata postkaarti Pille ja Klemen Slabinale, sest nad paluvad seda teha kõigil tuttavatel, kes reisivad eksootilistes kohtades. Paraku ei suutnud me umbkeelsele mundrimehele kuidagi selgeks teha, mida me tahame ja ühtegi postkaarti ega marki polnud seal ka nähtaval, et saaks sõrmega näidata. Tegin siis hoopis pilti sealsamas rõõmsa politseiniku töölaua lähedal asuvast arestikambrist, mille kõrval oli ilma seinteta tualett (siis WC-pott lihtsalt). Ilmselt piisas kokkuhoiu mõttes vangi ja valvuri/politseiülema/postiülema jaoks ühest potist – mõistlik. Tagasiteel hakkas jälle päris vilu seal laevalael, aga maale jõudes oli jälle olemine OK. Giid Jerreh palus viimase asjana enne lahkuminekut meil leida talle üks Kaie-sarnane naine Eestist, vastutasuks aitas ta meil takso leida ja selle hinna 3000 peale kaubelda. Tegelikult maksime lõpuks ikkagi 4000, sest sõit kestis üle kolmveerand tunni ja meil hakkas taksojuhist kahju. Meile oligi juba täiesti arusaamatuks muutunud, kuidas iga kord saime taksohinna 2500 peale kaubeldud, hoolimata teekonna pikkusest või kulunud ajast, justkui oleks see standardne sisseistumise tasu.
Kl 20 tuli meile oma uue Peugeot’ga järgi Fatimata, et viia meid oma ema Stafanie juurde koju õhtusöögile. Fatimata sõitis väikese ringiga, et näidata meile oma lapsepõlvepaiku – ta oli siinsamas hotelli läheduses üles kasvanud, koera jalutanud, rannal emaga joogat teinud ja plju muud. Siinsamas lähedal pidi asuma ka püha rand, mida olevat korduvalt külastanud pühamees Bamba, kelle jalajälg siiani rannaliival tervendavat mõju ja mediteerimisvõimalust pakub. Bamba asutatud sufistlik sekt “Lõvid” xx
Stefanie kodu asus tegelikult väga lähedal hotellile, oleks võinud ka jalgsi minna. Kui lähenesime kõrge valge müüriga piiratud majale, andis Fatimata signaali ja putkas passinud valvur kiirustas väravat avama. Fatimata ütles, et ta isa ei saa rahulikult magada kui tema äraolekul ta naispere turvalisus tagatud pole, mistap on ta palganud kaks turvameest ööpäevaringselt maja valvama ja väravat avama. Lisaks on neil veel ka koduabiline, kes meie tänase õhtusöögilaua eest hoolitses. Fatimata isa on endine profipoksija (kui ma õigesti ta jutust aru sain), aga pärast kaitsnud doktorikraadi sotsioloogia või demograafia valdkonnas ning töötab juba aastaid ÜRO rahvastikuprobleemidega tegeleva osakonna juhina Nigeerias. Just selle osakonna poolt olevat Kauri teada loodud metoodika, mille alusel maailma rahvastiku arvu ja selle dünaamikat rehkendatakse. Fatima ema Stefanie on sündinud USAs mustanahalise sõjaväelase ja arsti pojana, kasvas üles hoopis Frankfurdis, kuhu viis neid isa töökoht. Stefanie oli määratud kohtuma oma mehega, sest kui ta parajasti Frankfurdi ülikoolis stendile kuulutust kleepis, et leida kohalikke wolofi-keele rääkiaid endale õpetajaks, siis vaatas seda üle ta õla noor mustanahaline tudeng, kes oli just mõne aja eest saanud Stefanie nime ja telefoninumbri oma tuttavatelt Senegalis. Nii nad kokku saidki ja abiellusid varsti. Stefaniel on neli tütart, aga lisaks vist veel ka mõned kasulapsed – näiteks see keigarist poiss, kes varsti Hiina tagasi lendab. Taaskord stiilses õhtuülikonnas keigar rääkis end tutvustades, et oli 7-aastane kui Stefanie võttis ta “enda lapseks”. Jäi mulje, et ta on tegelikult Stefanie õepoeg. Stefanie on SABS kooli asutaja ja hing, ta on kooli rajanud USA haridusmudelit järgides ja paljud õpilased ongi siia tulnud Ameerikast või lähevad peale lõpetamist USAsse kolledžisse. Fatimata ise õpib praegu mainekas John Hopkinsi Ülikoolis magistrantuuris keskkonnateadusi, enamus kursusi tegi ta Washingotnis kohapeal ära, järelejäänud neli sooritab veebipõhiselt lähinädalatel. Ka üks Fatimata õdedest on samas seisus, teine on lõpetamas meditsiiniõpinguid Senegali kohalikus ülikoolis, paralleelselt arstide ametialase sotsiaalvõrgustiku idufirmat käivitades. Juba inkubaatori-faasi lõpusirgel olev idufirma DRlinkup plaanib haarata terve Lääne-Aafrika arstid kasutajateks ning pakkuda neile mitmesuguseid teenuseid veebipõhiselt, s.h. telemeditsiini. Rääkisin talle ja ta doktorist kolleegile meie Learning Layers projektist ja Eesti meditsiini-infosüsteemidest, ID-kaardist, digiretseptist jpm, nad tahtsid seepeale kohe Eestisse tulla. Ka Fatimata abikaasa on äsjadiplomeeritud üldarst, aga tema oli sel õhtul haiglas valves ja ei saanud meiega ühineda. Õhtusöögilaua ümber olid veel: atleetlik noor ärimees, kes pärit USAst ja kolinud Senegali 9 aasta eest; nooruke SABSi õpetaja, kes vedas projekti “10 000 girls” tüdrukute haridusvõimaluste parandamiseks siinsel islamimaal; Baltimore’ist 7 aasta eest siia pensioneerunud endine keemik Linda (tema oli uhke oma “off the grid” maja üle); 10 aasta takka esmakordselt Virginiast siia külla tulnud Stefanie sugulane (pensionil telekommunikatsiooniinsener, tegelenud ka kosmosetehnoloogiaga). Sõime kohalikku toitu – riis jamba kanaga ja pruunikas kuskus loomaliha-hautisega, kõrvale vürtikad aedoad ja salat. Idufirma-doktori arvates oli tegemist “vaeste inimeste toiduga” ja ta vist isegi pani seda pisut pahaks. Joogiks oli mõlemat meie kohalikku lemmikmahla: ahvileivapuu viljadest tehtud piimjat viljalihaga nektarit ja hibiskiõite leotist, millele oli lisatud pisut münti – jube hea! Köögipõrandal niutsusid ja kakerdasid üksteise otsas paari päeva eest sündinud kuus koerakutsikat, kelle ema oli puhtatõuline labrador, aga isa tundmata. Nad kahtlustasid naabri valget peni, samas imestades, et kuidas see füüsiliselt võimalik oli, sest naabri koer on nende labradorist lihtsalt mitu korda väiksem.
Igatahes oli seltskond väga huvitav ja juttu jätkus kuni keskkööni. Nii jäigi meil minemata kahele elava muusika kontserdile, mis olid varem plaani võetud koos Fatimataga. Oleksin väga tahtnud kuulata eriti Papedioufi, kes on Yussu N’Douri jälgedes kombineerimas vana senegali rahvamuusikat fusion-jazziga, küll pisut vähem popilikus võtmes kui N’Dour. Idufirma-doktor näitas mulle oma tahvelarvutilt Youtube’ist ka tõelist senegali rahvamuusikat, mis oli rütmikas ja aina kiirenev, rohkete trummidega ja särtsaka tantsuga.