Stressis paabulind ja öko-koolimaja

Hommikusöögi ajal patseeris basseini juures ehtne isane paabulind – see klassikaline india oma, mitte kohalik lääne-aafrika liik, mis Rene jutu järgi pidi pigem sinist kalkunit meenutama. Tuli välja, et üks hotelli klientidest oli selle linnu eile turult ostnud kodukaunistuseks. Lind oli stressis ja peitis end peagi meie eest trepi taha pimedasse nurka. Alles seal mul õnnestuski temast klõps ära teha. Hommikusöögi taustaks mängis telekas ja seal reklaamiti õhtust maadlusmatši. Kohalik maadlus meenutab sumot ja tundub olevat ülipopulaarne, sest üks kanal telekas näitab peaasjalikult just seda ja hiigelstaadionid on rahvast täis. Kogukad, siiski sumokatest vähem paksud maadlejad üritavad teineteist liivaringist välja puksida, aeg-ajalt tehakse ka tõeliselt muljetavaldavaid heiteid. Omaette element selles shows on pealtvaatajate kaasaelamine ja kummagi võistleja toetajate tantsud sealsamas maadlusringi servas.
Rene tuli hommikusöögi ajal lagedale ideega, et kasutaks meie mitmekülgset tiimi ära ja teeks valmis ühe Lääne-Aafrikasse sobiva öko-koolimaja standardprojekti koos tarkvaraga, mis lubab seda kergesti kohandada. Nii-öelda “open source” koolimaja, kuhu Rene panustab ehitusliku poole, Kaie roheluse ja maastikuarhitektuuri, mina pedagoogilise kontseptsiooni koos digilahendustega ja Kaur ohutuse asjad Lillele jääks siis vist storyline kokku kirjutada. Päris põnev idee, eriti kui see kohalikele peale läheb. Ehitusmaterjalid ja tehnikad oleks pärist siitsamast kohalikust kultuurist, maja ühekordne ja paksude muldseintega (hoiavad jahedust ja on odavad ehitada). Meie siis käiks ÜRO rahastusel aeg-ajalt siin ja nõustaks konkreetsete koolimajade ehitusi. Kõlab angu plaan, mis?
Sain e-kirja meie instituudi ghanalasest doktorandilt James Sunney Quaicoe’lt, kes küsis: “How is Africa treating you?” (kuidas Aafrika sind kohtleb?). Vastasin, et naudin iga hetke ja kohalike külalislahkust. Tema oletus mango-hooaja kohta osutus küll valeks, sest suht viletsa väljanägemisega rohelisi ja pehmeid mangosdi müüakse kalli hinnaga vaid prantslaste supermarketis CityDia. Proovisin täna ühe ära, pool oli hapu, aga teine pool täitsa OK. Mullu Guatemaalas maitstud mangodele ei saanud see siiski lähedalegi.
Kuna ennelõunaks polnud kooli poolt plaane ja internet kadus sootuks, siis tegin väikese jalutuskäigu sadama suunas. Teele jäi üksik tänavakaupmees, keda eile ei olnud. Ta tutuvstas end (nimi: Kaba, kaubad enamjaolt tema ema meisterdatud), oli seejuures nii tagasihoidlik ja pakkus kohe algusest peale mõistlikku hinda, lastes lõpuks kogu poti pealt veel alla tingida. Kulutasin tema juures ära suurema osa allesjäänud rahast ja tegin lõpuks tema poe taustal koos Kabaga ka ühe selfie. Seejärel viisin ostud ära hotellituppa, aga seda alles koristati ja ma ei tahtnud jalgu jääda, mistõttu tegin veel ühe jalutuskäigu vastassuunas – CityDia poodi, kus sain krediitkaardiga osta ahvileivapuu vilju ja kuivatatud hibiskiõisi – mõlemast saab head haput jooki teha. Enne kooliminekut jõudsin veel basseini ära proovida, vesi oli tegelikult suht jahe algul, aga lõpuks päris mõnus ja värskendav.
Lõunat sõime koolis, jäime hiljaks ja toit oli juba jahtunud. Pärast lõunat saime pisut kooli lähiümbruses jalutada ja mingite Lähis-Ida meeste poolt peetavas Swiss Palace nimelises kohvikus korraliku espresso juua. Siis kohtusime nende kohalike õpetajatega, kes olid kirjutanud oma peatükid meie õpikusse. Arutasime seda, kuidas nad plaanivad kasutada seda õpikut ning kuidas meie ja nende peatükke ühtlustada. Nad palusid meil tutvustada meie peatükke ja minu sotsiaalmeedia teema tekitas kõige rohkem küsimusi (eriti ökoanarhist Babsis), nad vist ikka kardavad lapsi sinna virtuaalmaailma suunata – nagu nad ilma suunamiseta juba ammu seal poleks. Nende antipaatia moderniseerumise vastu on ilmselt paremini mõistetav siinse sunni-islamiusu ja praeguste ülikonservatiivsete islamiliikumiste (ISIS, Boko Haram) sotsiaalmeediakampaaniate kontekstis. Rene saatis viite Graeme Wood’i artiklile “What ISIS really wants?” The Atlantic’us, see oli kõige põhjalikum ja veenvam käsitlus ISISest, mida seni lugenud olen. Wood on intervjueerinud islami-eksperte USAs ja Londonis, ISISe värbajaid Austraalias ja Inglismaal, selle põhjal joonistub pilt keskaegset ideaali järgiva punktuaalse šariaa-riigi ideoloogilisest vundamendist. Praegune kalifaadi juht al Baghdadi tuleks tõsiusklike moslemite poolt viivtamatult võimult kõrvaldada kui ta kalduks kasvõi kriipsuvõrra eemale Muhamedi eeskuju järgimisest: s.h. vargal käe maha raiumine, riigipiiride mittetunnistamine, diplomaatia ja rahvusvaheliste kokkulepete välistamine, orjapidamise, ristinaelutamise ja pea maharaiumise rakendamise karistusvahendina, aga ka tasuta sotsiaalsüsteem (arstiabi, rõivad,transport). Kogu oma anti-modernsuse juures kasutavad nii ISIS kui ka siitkandi Boko Haram just sotsiaalmeediat oskuslikult ära, et pakkuda unistust ilusamast elust maailma asjadega rahulolematutele moslemitele (eelkõige siis tegevuseta ja tulevikuväljavaadeteta, aga adrenaliini täis noormeestele). Babs ise selgitas meile oma arusaamu paari päeva eest kui Rene temalt küsis, on ta sunni või šiia. Babs tunnistas, et on traditsioone austav sunni ja ta ei poolda koraani ja islami uudsemaid tõlgendusi (nt šiiitide omi). Samas on tema peamiseks põhimõtteks, et tema usk on tema enda asi ja ta ei suru seda kellelegi teisele peale. Ka Woodi artiklis intervjueeritud sunni-salafistist USAs elav mulla esindab tervet hulka tõsiusklikke moslemeid, kes järgivad suurt osa koraani õpetusest samasuguse täht-tähelisusega kui ISISe tüübid, välistades samal ajal sõjaga kalifaadi kehtestamise võimaluse ja vägivaldse keskaegse karistusõiguse – need olevat olnud Muhamedile vajalikud toonases Lähis-Idas, aga täiesti kohatud tänases maailmas. Seega oleks salafistid Woodi arvates pigem muu maailma parimad liitlased ISISe vastu.
Igatahes saime lõpuks vähem kui kahe tunniga õpetajatega kõiges kokku lepitud ja meid kutsuti kohvilauda kooli katuseterrassile (kooli sööklasse siis). Selgus, et kohalik keemiaõpetaja räägib suht hästi vene keelt, oli 90-ndate keskel õppinud Donetski Ülikoolis keemiat ja bioloogiat. Fatimata selgitas reede ja laupäeva ülesandeid ning aitas meil kavandada ka meie vaba aja veetmist – homme üritame minna Goree saarele ja laupeäval mingisse loodusparki kus on lootust näha kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Kuna kohvilaud oli rikkalik ja ühe kandikutäie järelejäänud saiakesi võtsime veel kaasa ka, siis otsustasime õhtusööki täna mitte korraldada. Homseks oleme kutsutud Fatimata ema koju õhtusöögile ja pärast seda lubas Fatimata meid viia elusat kohalikku muusikat kuulama.
Tagasiteel viiekesi eriti logusse taksosse topituna (see oli täpselt samasugune väike Renault nagu ma kunagi Hollandist endale ostsin) nägime taas hipilikult kirevaid linnaliinibusse (Dakar Car Rapide), mis rahvast töölt koju vedasid. Autohuvilisest Kaur tundis selles bussis ära tšehhoslovakkia Avia, mida meil nõukogude ajal sageli teedel näha oli. Ta uuris asja ja tuli välja, et tegemist on 1965 aasta Renault mudeliga, mida tšehhid litsentsi alusel Avia nime all 1970-80ndatel tootsid (samamoodi nagu venelased Fiati põhjal loodud Ladat). Siinsed RAF-marstuuttaksost pisut suuremad Renault-bussid on ilmselt ikkagi kas Pratnsusmaal või siinsamas frankofoonses Aafrikas toodetud. Iga bussi tagaseinal ripub sõidu ajal üks poiss, keda me nimetasime “sisseviskajaks”, sest tema ülesandeks on aidata reisijad tagaukse kaudu bussi ja ilmselt ka pileteid müüa. Tundub suht eluohtlik töö olevat. Takso viis meid taas mööda rannast, kuhu igal õhtul koguneb sadu (kui mitte tuhandeid) sportijaid, kes üheskoos võimlevad ja teevad muid harjutusi. Üldse on siin linnapildis ka keskpäeval päris palju jooksjaid ja muid sportijaid, kehakultuur tundub siin vägagi au sees olevat.