Green Warriors & Digital Natives

Hommikust sõime tunni võrra varem, juba kl 7.30. Pidime vaatlema kahte erinevat ringitundi: Green Warriors ja Digital Natives. Mina ja Kaur osalesime selles teises, mida viis läbi inglise keele õpetaja M. Tund oli jälle ameerika stiilis, õpetaja püüdis lapsed arutlema panna ja see õnnestus päris hästi. 13-17 aastased lapsed olid terased, oskasid näha ka tehnoloogia pahupoolt (üks klubi “külalisena” esitletud poiss oli suisa radikaalne uus-ludiit, kes tahtnuks kogu tehnoloogia ära kaotada, kuna “hiljemalt 15 aasta pärast võtavad robotid võimu”. Lapsed küsisd meiltki küsimusi ja kuulasid hoolega. Nad kadestasid Eesti lapsi, kel lubatakse tunnis õppeotstarbel isiklikku nutitelefoni ja tahvelarvutit kasutada. Tegelikult filmisid nad ise kogu tunni kellegi (võib-olla õpetaja M) nutitelefoniga üles ja paaril lapsel oli ka oma sülearvuti ees lahti. Kuidagi veider paistis see asi – õpilased arutavad Digital Natives klubis nutiseadmete kasutamise üle koolis, aga kooli sisekord seda tegelikult ei luba. Meenutas pisut kohalike viisi rääkida hingestatult keskkonnateemadel, märkamata enda ümber vedelevat prügi. Näiteks kui jõudsime teise koolimajja, kus meie meeskonna ülejäänud liikmed Green Warriors klubis osalesid, nägime kooli peatrepi kõrval lillepeenras kolme tühja Coca-Cola purki vedelemas – ja seda vaid kahe meetri kaugusel kolmest prügisorteerimise korvist (üks neist korvidest kandis silti “Aluminium” ja oli täitsa tühi). Sellesama peenra ääres seisis Green Warriors klubi õpetaja Babs, kes oli Senegali “Teeme ära!” üks eestvedajatest ja tõsiselt pühendunud öko-entusiast. Ta rääkis meile igasugu lugusid. Näiteks sellest, kuidas Senegalis kõik majad tänapäeval betoonist ehitatakse, selleks vajaliku tsemendi tootmisel põletatakse aga autorehve, mida siis Euroopast siia imporditakse. Lisaks kasutatakse betooni segamisel ookeani äärest võetud soolast rannaliiva, mis pidavat paarikümne aastaga raudsarrused läbi roostetama – mõne aja pärast on seetõttu oodata majade kokkukukkumisi. Babs selgitas ka, miks on linnapildis nii palju poolielijäänud uhkeid ehitisi. Nende taga olevat eelmise presidendi Wade (jah, tollesama monumendi-püstitaja) ja tema poja maffialiku “nomenklatura” liikmete korruptiivsed investeeringud, mis külmutati enne kui majad valmis jõuti ehitada. Ka Wade poeg on hetkel kohtu all, aga isa ei julge keegi puutuda. Sabs rääkis ka oma plaanist sõita oma vana biokütusele ümber ehitatud uunikum-Citroeniga läbi Sahara ja Euroopa Rootsi, et sealsete biodiisli-entusiastidega mingi projekt Senegalis käivitada. Babs demonstreeris meile veel kooli tuvikasvatust (jäigi ebaselgeks, kas neid kasvatatakse söömiseks või lennutamiseks) ja permakultuuri-aeda, mis oli riputatud taaskasutatud värvilistest plastpudelitest ripp-peenarde sees kooli välismüürile.
Nüüd tekkis meil jupp vaba aega, mistõttu jalutasime tagasi esimese koolimaja juurde (kokku on sellel koolil seitse hoonet ja 1000 õpilast vanuses 5 – 18). Õpetajate toas kohtusin Fatimata emaga, kes oli sätendavas-lainetavas siidrüüs Big Mamma, kooli tegelik juht (kuigi vist mitte direktor ametlikult). Juhtkonna koosolekul osales ka Fatimata õde, seega on kooli näole tegemist vist justkui perefirmaga. Fatimata ema Stefanie kutsus meid reede õhtuks enda koju õhtusöögile – juba ootan seda põnevusega! Fatimata ise rääkis meiega pikalt ja siis soovitas meile ühte kohvikut, kus saaksime aega parajaks teha kuni lõunasöögini. Maandusime Les Ammassadors nimelisse prantsuse stiilis kohvikusse, kus oli väga uhke koogivalik, aga suht kehv kohv. Vaatasime läbi kohalike partnerite saadetud õpikupeatüki-mustandid, mis mu tiimikaaslastele näisid pettumuse valmistavat. Minu jaoks olid need suht tüüpilised õpetajate tehtud praktilised materjalid, mida sobib tunnis kasutada. Pikka juttu vähe, põhipunktid bulletitena välja toodud, palju ilmselgeid autoriõiguste rikkumisi illustratsioonideks kasutatud piltidega. Lõunat sõime taas koos sekretär Hadi ja Fatimataga, mõned meesõpetajad liitusid ka meiega vaikides. Minu kõrval istus prantsuskeelset raamatut lugev 16-aastne tüdruk, kes tahtis meie saabudes jalga lasta, aga me palusime tal jääda ja pommitasime küsimustega. Ta olevat siin koolis kolmandat aastat prantsuskeelses harus, kuna enne elas ta ingliskeelses Nigeerias. Plaanib pärast lõpetamist minna kirurgiks õppima, ja ilmselt suure tulevikupotentsiaaliga Hiinasse, sest nii soovitas üks õpetaja. Ma juba aimasin, milline – eks ikka see keigarlik meesõpetaja, kes enam siin koolis ei tööta, aga iga päev uues üliedevas ülikonnas siin hommikust õhtuni veedab (Rene väitis, et ta on Fatimata sugulane). Meile tutvustati itaallannat nimega Corinna, kes elab Senegalis juba 7 aastat ja laulab bändis nimega iScience (iScienceMusic.com). Bänd korraldab mingeid keskkonnateemalisi üritusi, aga kombineerib neid oma kontserditega. Jäi mulje, et ta oli sattunud sinna kooli juhuslikult sel päeval, oli kellelkti tuttavalt kuulnud, et töökoht on saadaval. Ta soovitas Aafrika veebilehte Ushahidi.com, mille panid omal ajal käima kodanikud ise valimisteks valmistudes (vist Nigeerias või Malis), et teavitada valimisi terroriseerivatest gängidest. Nüüd kasutatakse sedasama kaardirakendust ka “Teeme ära!” sarnastes keskkonnaprojektides prügihunnikute märgistamiseks.
Pärast lõunat tegin oma töötoa, mille kohta sain alles enne lõunasööki teada, et õpilaste asemel osalevad hoopis õpetajad. Tegin oma plaanid kiirelt ümber ja kasutasin Riia Samsungi ürituse jaoks tehtud slaide Eesti digipöörde kohta, läks päris kenasti asja ette ja diskussioonigi oli üksjagu. Tundub, et meeldis ka mu eestlastest tiimikaaslastele, kuigi kukkus välja kavandatust loengulisem ja pikem (pea kaks tundi). Minu järel tegi oma töötoa Rene, aga selle tarvis kolisime katusel paiknevasse sööklasse, sest allkorruse klassis oli minu töötoa lõpuks õhk otsa saanud. Rene on väga hea esineja ja teab, mida räägib. Teemasid küsis ta osalejatelt, kellest enamus olid vist pigem ökoehitajad ja arhitektid kui õpetajad. Fatimata ema osales väga aktiivselt ja tõlkis Rene juttu prantsuse keelde, kuna kõik osalejad ei osanud inglist. Ka see töötuba venis plaanitust pikemaks, nii et selle lõppedes oli aeg minna õhtust sööma. Kuna algeselt plaanitud Etioopia restorani suhtes tekkisid kahtlused toidu liigse vürtsikuse osas, siis otsustasime hoopis Fatimata soovitatud grilli-restorani kasuks. Koht oli kahtlase väljanägemisega, olime ainsad külastajad. Samas olid kõik enda valitud roogade lõpuks väga rahul: Kaur sõi grillitud tuvisid, mina ja Lill kahte erinevat kala, Kaie hiidkrevette, Rene lammast. Tagasi hotelli sõitsime jälegi viiekesi ühes taksos, mina kui kõige paksem nautisin üksi esi-istet.