Esmatutvus Dakariga

Öösel kl 5 paiku ja veel pärast kl 6 ajas mind üles muezzin, kes kutsus palvusele. Senegal on ikkagi islamimaa, kuigi ühtegi burkat näha pole ja isegi nädalavahetus on neil laupäeva-pühapäeva peal nagu Euroopas (ja mitte neljapäeval-reedel nagu näiteks Afganistanis). Mobiil äratas mind kl 8 sügavast unest, oleksin veel vist põõnata tahtnud. Duši all käisin leige veega ja ilma šampoonita. Ma ju teadsin, et sellistes maades ei ole hotellitoas šampooni, aga miskipärast unustasin ikka kodunt kaasa võtta. Hommikusöök oli prantsuse stiilis – baguette, croissant, pisut maasikamoosi, üks Emmentali juustuviil, Mehukatti-stiilis keemilise maitsega apelsinimahl ja suht hea kohv. Lisaks toodi mandariin ja õun, mis polnud küll eriti muljetavadavad. Tuli välja, et enne lõunat ei toimu meil midagi, mistõttu kreemitasin end päikesekaitsega sisse, panin soni pähe ja läksin omapäi kondama. Meie hotelli kõrvalt läks üks suurem tänav, seda pidi tatsasin mööda hiigelsuurest ja luksuslikust Kuningas Fahdi hotellist, seejärel umbes sama suurest USA saatkonnast (millest teisel pool teed istus puude varjus hulk kirevates rõivastes kohalikke – ilmselt viisasaba avanemist ootamas). Tänav lõppes rea pisikeste mereanni-restoranidega, mis asusid praktiliselt otse rannaliival. Hommikul olid kõik restoranid suletud, lauad-toolid kusagile ära tõstetud ja grillid kustunud. Passisin seal tükk aega ja vaatasin, kuidas päris kenast lainetusest hoolimata randus otse liivaranda uhke, kõrge vööritääviga ja kirevate maalingutega piroog, millest tulid maha tosin mustades mundrites turvameest või sõdurit. Üritasin jõuda eemal paistva muulini, aga teele jäi artisaani-turg, kus mind loomulikult kohe hoovi tõmmati ja väga osavalt mulle suur kotitäis erinevaid tiigi- ja eebenipuust kujukesi, maske ja trummigi maha müüsid. Ega ma esimesena pakutud hinnaga kordagi ei nõustunud, aga ilmselt maksin ikkagi päris palju üle. Samas, Eesti kontekstis olid minu makstud hinnad suht soodsad, seega ei tunne ma süümekaid. Lahe oli see müügimeeste taktika, mis oleks justkui pärit mingist müügiõpikust neil kõigil: esmalt oli nende jaoks oluline saada mind üle oma poekese läve astuma (tehtud!), siis tehti oma kauba kiirtutvustus (check), siis küsiti minu käest hinnapakkumist mingile konkreetsele esemele (tehtud!), siis järgnes üha intensiivsemas survega tingimine ja vahepal võeti pinget maha smalltalk’iga mu päritolu kohta. Kõige lahedam oli eelviimane müügimees (remember, my name is Gabriel!). Tema hakkas mulle lõpus kõrva sosistama oma uskumatuid soodustusi, mida teised ei tohiks kuulda, sest need on kriminaalselt suured. Andis kolm kaelakeed ühe hinnaga, ilmselt jäi ise ikkagi võidumeheks. Turult tagasiteel hotelli ostsin teeäärsest puuvlijaletist ühe väikese papaia ja paar banaani (mangot kahjuks polnud), pisut edasi kahe lapse käest ka röstitud maapähkleid. Maapähklid on Senegali peamine ekspordiartikkel ja ka kohalikud nosivad neid tänaval pidevalt nagu sihvkasid. Jube head olid need küll, kuigi pisut krigises liiva hamba all kui koitkesepõhjast viimaseid nosisin. Peaks koju ühe pudelitäie neid kaasa ostma, sest suuremates kogustes müüakse neid siin just taaskasutatud viski- ja džinnipudelites.
Kui hotelli tagasi jõudsin, jäi veel piisavalt aega, et palmi all basseini veerel istudes kõik oma meilid ära vastata. Kella ühe paiku peatasime saatkonna-tänavalt kaks kollast taksot (üks rondim kui teine) ja kui hind poole soodsamaks tingitud, siis sõitsime kooli juurde. Umbes pooletunnise sõidu eest maksime lõpuks 2500 franki, mis teeb vähem kui 4 eurot. Enne minu saabumist mahtusid nad neljakesi ühte taksosse, nüüd on kulud ja tingimisele kuluv aeg suuremad. Kooli väiksemas majas ootasime jupp aega, kuni sekretär Hadi ja õpetaja Nixon meile lõunasöögi organiseerisid. Õpilased olid juba söögi lõpetanud, meile oli kooli sööklas isegi lina laauale pandud. Sõime sama toitu mida õpilasedki, meiega jagasid lauda Hadi ja üks keigarlik meesõpetaja, kel juba tööleping lõppenud ja varsti teekond tagasi Hiina ees seismas. Ta pidi Pekingi lähedal ühes koolis inglise keelt ja majandust õpetama. Hiina kui maailma arengumootor ja keskpunkt jooksis ta jutust mitu korda läbi, aga sedasama seisukohta (USA on omadega läbi ja Euroopast pole ka enam asja) kohtasime hiljemgi korduvalt. Huvitav, miks nad siis ikka just ingliskeelset kooli peavad siin frankofoonses riigis ja mitte hiinakeelset? Minu reisikaaslased olid saanud eelmisel päeval pikemalt suhelda lõpuklassi õpilastega (17-18 aastased), kellest enamus oli varem elanud välismaal – kes USAs, kes Euroopas, kes mujal Aafrikas. Lapsed olid väga haritud, öko-teadlikud, superhea inglise keele oskusega ja sädemega silmis. Ega see vist tavaline kool ei ole, kuhu Ameerikast lapsed õppima tuuakse. Samas ei jätnud kool ka sellist muljet, et tegu oleks mingi superrikaste laste eliitkooliga. Keskonna- ja rahvusvaheliste suhete kallku tõttu paistis kooli seintel plakateid UNESCO klubi tegevusest, prügi sorteerimise korvid, päikesepaneeli-akud jms. Kuna informaatikaõpetaja olevat kusagile mujale läinud, suhtlesin homse töötoa jaoks tuastainfo kogumiseks lõpuklassi õpilastega, kes arvutiklassis oma kodutöödega tegelesid. 5-6 tüdrukut ja paar poissi olid tõepoolest väga aruka jutuka ja rääkisid inglse keelt nagu oleks nad Bostonist pärit. Lühikokkuvõte nende jutust: mobiiltelefonid on koolis keelatud, vahelejäämisekorral võetakse telefon ära ja kätte saab kooliaasta lõpul, tegelikult on igal õpilasel see koolis kaasas ja salaja vaadatakse oma Facebooki, Twitteri ja Instagrami uudiseid. Nad on 9ndas klassis õppinud HTML-koodis kodulehte tegema, mõned on võtnud AP-kursuseid Java ja C++ programmeerimisest. Kooli arvutiklassis on suht vanad lauaarvutid Win7-ga, aga õpilased eelistavad kasutada oma isiklikku MacBooki. Sülearvueid võib kooli kaasa võtta, aga mõnes tunnis käsib õpetaja see ära kotti panna. Vaid paaris projektis on nad teavituskampaanisa tarvis sotsiaalmeediat kasutanud, aga seda siis pigem kodus. Väga sümpaatsed noored – ehk õnnestub nende põlvkonnal see maa kuidagi parema järje peale aidata.
Külastasime kooli teises, kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas hoones ühte tundi, aga jäime sinna palju hiljaks. Tunni teema oli EcoGuides, sest nad olid klassiga käinud hiljuti eksukrsioonil ühel Dakari lähedasel saarel, kus on looduskaiteseala. Nüüd arutasin noored läbi, millised on vabatahtliku öko-giidi kohustused ja ootused temale. Õpetaja ei pidanud loengut ega öelnud ette, kõik punktid ilmusid tahvlile õpilaste endi poolt ja arutati siis koos läbi. Rene pani tunnile ilusa punkti, sest ka tema on kajaki-matkade öko-giid, kes saanud giidikoolituse Inglismaal. Ta kirjeldas kajaki-giidide juhist MY ABCDE, millest peab iga giid lähtuma retke algul instrueerimist läbi viies (A tähendas area, B = boat, C = communication, D = doctor ja E = emergency).
Pärast tundi sõitsime taksoga Aafrika taassünni monumendi juurde, mis pidi olema maailma suurim omataoline. 2010. aastal valminud hiigelsuur ja pateetiline pronkstaies valmis endise presidendi Wade algatusel ja peaks sümboliseerima mitte Senegali, vaid terve Aafrika taassündi. Proksist mees hoiab süles poega ja veab järel naist, poja sõrm osutab üles – parema elu, kõrgemate väärtuste, uute tippude suunas? Ei, NY vabadussamba suunas. Küsisime giidilt, et miks panid nad oma monumendi osutama siit lähtunud orjakaubanduse sihtmaa pealinnas pikneva monumendi suunas, mille olid ameerikliastele kinkinud prantslased (kelle kolooniaks Senegal aastasadu ju oli)? Giid oskas selle peale vaid teeseldud naeru punnitada. Ta oli meie peale vist pisut solvunud, sest Lill ja Kaie ei varjanud oma pettumust, kuna lubatud kunstimuuseumi asemel nägime 10 EUR maksnud pileti eest vaid pateetilis-ideoloogilst jura ja suht igavat vaadet sumusse uppuvale linnale pronksmehe peas paiknevalt vaateplatvormilt. Giidi soovituste kohaselt sõitsime monumendi-muuseumis nähtud muusikariistade (kora ja djembe) otsingul taksoga mingile turule kalasadama lähedal. See oli palju suurem turg kui hommikul nähtu, müüjad olid hullult pealetükkivad. Põgenesime sealt kiiresti ja liikusime jalgsi mööda rannaäärt tagasi, sest olime taksoaknast näinud kookospähkli-müüjaid. Luristasime oma kookospähklid tühjaks rannal jalgpalli taguvaid kohalikke vaadates, aga Kostariikas kogetud baby-coconuti sisu magustoiduks söömisest ei tulnud midagi välja. Esiteks ei pakkunud müüjad meile pähklipurustamise teenust (ega lusikat), teiseks polnud need pähklid siin veel eriti endale seda kõvemat valget ollust jõudnud veel kasvatada. Pähklikoore sisepinnal oli vaid mõne mm paksune klaasjas sült, mida sai pisut kõrrega uuristada. Passisime jupp aega rannal, kus remonditi ja ehitati uhkeid värvilisi pirooge – kajakimatkajast Rene uuris hulga detaile välja siinse paadiehitustava kohta. Emapuu tehakse ülikõvast tiigipuust ja see elab üle päris mitu paati – vanad pehkind küljelauad asendatakse uutega iga mõne aasta takka. Konstruktsioon oli lihtne, paadi kuju meie jaoks harjumatu, aga ilmselt täpselt siinsetele mereoludele sobilik. Paaditehase kõrval oli tühi rand, kus kari kitsi otsis prügimäeks muudetud rannaribalt endale midagi söödavat. No mida need SABS kooli noored või Teeme ära Senegali aktivistid küll siin ära teha suudaksid kui veoautokoormate kaupa prügi lihtsalt ookeaniranda maha kallatakse pidevalt. Taksoga tagasi hotelli jõudes astusime läbi prantuse ketti CityDia kuuluvast supermarketist, kus kõik oli nii nagu Euroopas. Sain endale nii šampooni kui habemeajamisterad, kuid mangod olid nii rohelised, et võtsin vaid kuivatataud mangoliistude paki. Teised jäid hotelli, meie Lillega tatsasime hommikul nähtud sadamasse, kus nüüd kees õhtune melu ja kõik grillid olid mereande täis. Plaan oli õhtust basseini ääres süüa, meie ülesandeks oli tuua hiidkrevette. Kuna krevetimüüja polnud nõus mitte sentigi hinnast alla tingida laskma ja 1000 CF ühe kreveti eest tundus Lillele liiga kallis, siis jäi meil asi katki. Vaatasime ka teised rannarestoranid läbi, aga ka sealt ei leidnud lahendust, Nii jäigi õhtusöögiks vaid varem ostetud melon ja arbuus saiaga, aga mina sõin üksi hotelli restoranis tagliatellet. Polar randmekell näitas päeva bilansina senist sammurekordit: 14105.