Esmakordselt Aafrikas

Sõber Mikk Sarve tütar Lill helistas mulle millalgi aasta lõpupoole ja pakkus võimalust osaleda Jaan Tõnissoni Instituudi arengukoostööprojektis, mida rahastab Välisministeerium. Projekti raames tuleb valmis kirjutada linnalooduse teemaline õpik Senegali ingliskeelsetele (era)koolidele ja siis seda seal koheapeal katsetamas käia. Aeg lendas ja järsku läkski juba kiireks kohvrite pakkimisega. Lill, ta vend Kaur ja veel kaks projekti kaasatud maastikuarhitekti (Rene ja Kaie) reisisid Aafrikasse juba reedel, mina pidasin pühapäeval täispäeva loenguid magistrantidele ja siis viskas Jaak mind autoga lennujaama. Esimene lend oli lühike, poolteist tundi Kopenhaagenisse, kus pidin lennujaama lähedases hotellis öö veetma enne reisi jätkamist. Kuidagi oli Estonian Airil ja SASil kahe peale õnnestunud mu kohver ära kaotada ja mul läks üle kahe tunni enne kui selle kätte sain. Olin vahepeal tunnises Lost Luggage leti sabas seistes juba päris tige, aga mingil hetkel õnnestus end maha rahustada – teenindaja oli viisakas ja tõesti püüdis mind aidata, ega see tema süü polnud. Kohver käes, kõmpisin 12 minutit inimtühje ja tuuliseid tänavaid pidi Kastrupi keskusesse, leidsin oma hotelli iPhone GPSi abil kergesti.
Hommikul läks Pariisi lend Air France’iga ilma jamadeta, Charles de Gaulle’i lennujaamas ootasin järgmist lendu neli tundi. Olin selles futuristlikus lennujaamas esmakordselt, seetõttu jalutasin mõnuga pikemad tiirud enne pikka lendu. Wifi oli ka tasuta, aga lõunasöök kujunes hirmkalliks. Pariis-Dakar lennuk oli hiigelsuur, 3+4+3 istet ühes reas, minu 35H oli alles kusagil lennuki keskosas. Minu ümbruses istusid põhiliselt prantslastest koolinoored, Joonasest pisut nooremad vist, nii umbes 13-14 aastased. Neid oli seal tubli bussitäis, oma 50 küll. Jõudsin 6-tunnise lennu jooksul kaks filmi ära vaadata: Jaagu kiidetud Gone Girl ja sõjafilmi Fury. Birdmani proovisin ka vaadata, aga selle jaoks oleks mul subtiitreid vaja läinud.
Dakari pisikeses ja vanas lennujaamas oli lisaks meie hiigelsuurele Boeing 777-le veel mitu lendu samal ajal maandunud, mistõttu seisin viisasabas üle tunni. Kui olin oma kohvri kenasti kätte saanud, jäin lennujaama parklasse Kauri ootama – helistasin talle kohe kui olin jõudnud õue Eesti suveõhtu õhusoojusega öösse. Kauril ja Lillel kulus oma veerand tundi, et kohale jõuda. Niikaua vaatasin ümberringi kulgevaid rõõmsaid pikki musti inimesi. Mõned olid paksud, enamik mitte. Mõned kandsid veidraid läikivaid siidriideid või araablaste stiilis valgeid hõlste, enamik siiski täiesti tavalisi euroopalikke teksaseid. Üks pikk noormees tuiskas mööda, üleni erksavärvilistesse sätendavatesse hõlstidese uppununa ja jalas kiiskav-kuldsed sandaalid. Tallinnas jätaks peast segase või karvenaliks valmistuja mulje, siin tundus normaalsena. Taksopakkujaid tuli kümneid ligi, aga nad olid kõik väga viisakad ja jätsid mu rahule kui kuulsid, et sõber mulle järgi tuleb. Mitu neist pakkus, et helistab ise mu sõbrale. Senegallased pidavat väga uhked olema oma “teranga” ehk külalislahkuse üle, seda külalislahkust kinnitab omalt poolt ka Wikitravel. Sõitsime siis hirmus vana Renault taksoloksuga hotelli, mis asub neemetipu lähedal. See on Aafrika läänepoolseim punkt, edasi on ainult Atlandi ookean, Roheneeme saared ja siis juba Ameerika. Hotell Madamel oli kulunud moega, aga mu tuba oli avar ja voodit kattis uhke moskiitovõrk. Tuba oli keemilist lõhna täis, just enne minu saabumist oli ilmselt moskiitotõrjet tehtud. Vaid ühte sääske sattusin nägema vannitoas, ju siis oli tõhus mürk. Et reisiväsimus oli suur, ei hakanud keskööl enam ringi kondama ja pärast päevikuridade kirjapanemist keerasin magama.