Laupäeva hommikul ärkasime hiljem, kuna pidime aktusele minema alles lõuna paiku. Pakkisime kohvird ja need koguti minu juurde, sest saime hotelliga kokkuleppele, et minu tuba jääb tasuta meie käsutusse kuni ärasõiduni õhtul kl 9. Läksime siiski kokkulepitud ajast tunni võrra varem kooli kohale, et Kaur saaks Kaie disainitud uhked värvilised diplomid välja printida kooli läheduses asuvas printshop’is. Kaks korda aastas aset leidev lapsevanemate koosolek koos Honors Society aktusega toimus peamajast kilomeetri kaugusel olevas koolihoones, kus käisime Babsiga kohtumas paari päeva eest. Peeti kõnesid, mina pidin Honors-klubilastele (meie mõistes siis autahvli-õpilastele) ja abiturientidele rääkima hariduse ja edasipürgimise olulisusest. Minu jutu mõte oli, et haridus on ainus vara, mida keegi sinult võtta ei saa ja mis tagab nii sinu enda kui sinu maa elu paremaks muutumise pikemas plaanis. Fatimata tõlkis mu jutu prantsuse keelde, et lapsevanemad ka aru saaks. Siis andsid Kaur ja Lill õpilaste projektimeeskondadele üle auhinnad. Teine koht sai igas kategoorias lauamängu või Eesit loodust kujutava fotoraamatu, esimene koht aga 500 eurose stipendiumi oma projekti elluviimiseks. Kokku said 5 meeskonda sellise stipendiumi ja olid selle üle väga õnnelikud, huilgasid ja plaksutasid. Kahe projektmeeskonna puhul oli selgelt näha suurt pettumust, sest need olid vist eriti tublid õpilased, kes olid lootnud automaatset võitu, aga meie žürii oli arvanud teisiti. Ühe kaotajameeskonna puhul ei pidanud Stefanie vastu, hüppas üles ja pidas pika prantsuskeelse lohutuskõne ja lubades kooli poolt ise seda värviliste prügitorude projekti elluviimist toetada. See oli toosama projekt, mille puhul minu (positiivne) arvamus läks järsult lahku Lille, Kauri ja Kaie omast ning me konsensusele jõudmata selle tiimi lihtsalt 3:4 häältega välja hääletasime võitjate seast. Pärast auhinnatseremooniat toimus sealsamas kooliõuel “kokteilipidu”, kus JTI rahadega tellitud catering pakkus eri sorti näputoitu, mis polnud kuigi maitsev ega värske. Mahlakokteilid olid aga väga head ja mõnda võõrast puuviljagi sai proovida.
Esialgu plaanis olnud safari jäi ära, sest meie noortele ei meeldinud tarandikku vangistatud ninasarvikute ja kaelkirjakute vaatamise idee. Selle asemel kavandatud roosa järve külastus ei tundunud ka enam ahvatlev, sest nii pikka teed enam ühte taksosse pressituna ette ei võta ja kahe autoga läheks kalliks. Nii läksimegi hoopis lähimasse CityDia supermarketisse, et otsida Kauri tuttava soovitud palmiviina. Siinsel islamimaal on alkoholivalik muidugi piiratud ja palmiviinast ei teadnud keegi midagi. Küll aga ostsime supermarketist kaasa ahvileivapuu kuivatatud vilju (bouye) ja hibiskiõisi (bissap). Seejärel sõitsime suurele käsitööturule, mille nimi kõlas umbes nagu Sumbidžun (mõned kutsusid seda ka La Corniche) ja kust me paari päeva eest olime üliagressiivsete kaupmeeste eest põgenenud. Seekord läksime kauplemismänguga kaasa ja nalja sai palju. “My friend” ja “my sister” kostus iga natukese aja tagant, siis veel “please, come to my shop” ja “I give you good price”. Rene suutis ühe vana kora (kohalik keelpill) hinna viis korda väiksemaks tingida, sest ta tegelikult seda ei tahtnudki osta. Kuna aga lõpuks poolmuidu pakuti, siis võttis ikka ära ja pärast kahetses, et oli seda nüüd vaja. Kuna aga kardetud jamasid selle pilliga ei tulnud Air Balticus, siis oli ta Tallinna jõudes jällegi väga rahul oma ostuga ja plaanis lausa mängukorda seada selle päevinäinud pilli. Kui me turule teist ringi peale tegime, pidasid paljud kaupmehed end juba meie vanadeks sõpradeks ja suhtlemine läks aina lõbusamaks. Kaur üritas leida palmiviina, üks kaupmees lubaski tuua kohale oma sõbra, kes seda äri tunneb. Ta läks natuke maad eemale ühe jalutu kerjuse juurde, kellest enne mööda olime tulnud. Seepeale lohistas rõõmsameelne kerjus end meie juurde – tema siis pidigi olema see alkoholi-asjatundja. Tegelikult jäi mulle mulje, et ta tahaks pigem muid keelatud mõnuaineid meile pakkuda, sest palmiviinast ei teadnud ta küll midagi. Narkootikumid on siin islamimaal rangelt keelatud ja vahelejäämise puhul karistused karmid, aga Renele oli juba varem tuldud pakkuma kanepit.
Pärast mitmetunnist turulkäiku võtsime uuema väljanagemisega Toyota-takso, see oli nõus meid standardhinnaga (2500 CFA) hotelli juurde viima. Viskasime kilekotid viimaste sisseostudega minu tuppa ja läksime hotelli lähedale liivarannale õhtusöögi-kohta otsima. Rene ütles, et tal on seal sõbrad, kelle juures ta igal õhtul kohvi joomas oli käinud ja kes võiksid soovitada mõnda head restorani. Kohvi pidavat nende juures olema jube hea, sest seda tehakse pooleks tavalisest kohvioast ja mingist kohalikust aedoa-sarnasest viljast. Sõbrad tundsid Rene kaugelt ära ja pidasid tükk aega aru, et millist kohta meile soovitada – ei tahtnud pakkuda mõnda söögikohta, kus nad ise polnud söönud ja rahule jäänud. Lõpuks osutasid nad ühe suurema restorani suunas sealsamas läheduses, millel oli avar terrass otse rannaliival ja fantasitlise vaatega üle lahe linna peale. Isegi Aafrika taassünni mõnumendi paistis ära läbi sudu nii kaua kui veel päikesevalgust jagus – öösel nad miskipärast seda ei valgusta. Õhtusöök oli mõnus ja istus meie viimasesse Senegali-õhtusse nagu kirss tordi peale. Sõime grillkala (kel dorada, kel kaptenkala) koos riisi ja sibulahautisega, maitses suurepäraselt.
Kuna Fatimata hilines üksjagu meie ärasaatmisele hotellis, siis jõudsime lennujaama vaid poolteist tundi enne väljalendu ja minu süda aimas halba. Kui olime check-ini ära teinud, võtsime end passikontrolli-sappa, mis oli hiigelpikk ja aeglane. Oli kohe näha, et lennuki ametlikuks väljumisajaks me kindlasti passikontrolli-letini ei jõua. Ma avastasin, et mul oli erinevalt teistest reisikaaslastest “Sky priority” sildiga pilet, see aitas mul hüpata teise, lühemasse sabasse. Istusin lõpuks lennukis oma kohal pool tundi pärast ametlikku “last call’i”, aga sellest polnud midagi, sest lennuk ootas kõik reisijad ära ja mu eestlastest reisikaaslased polnud sugugi viimased laekujad, kuigi jõudsid lennukisse pärast ametlikku väljumisaega. Nojah, ilmaaegu pabistasin, Aafrikas peavadki vist asjad niimoodi käima ja kuidagi saavad need ikka korda. Mul oli istekoht äriklassis, eriti mugava tooliga, mürasummutavate kõrvaklappide ja suure selge ekraaniga. Vaatasin magamise asemel kaks filmi: Pierce Brosnani “November Man” ja Jake Gyllenhaali “Nightcrawler”, neist viimane oli jube hea (s.t. väga jube ja samas väga hea). Tallinna jõudsime seiklustega ja erinevalt Lillest sain ma oma pagasi kohe kätte. Jube hea oli jälle kodus olla, õhk oli värske, õues oli kevade hõngu ja Lotte tegi mulle paar porist käpajälge jope peale suures jällenängemisrõõmus.
Month: veebruar 2015
Õpilaste keskkonnaprojektid
Hommikusöögile kogunesime juba kl 7, aga kohe selgus, et ilmaasjata nii vara. Nimelt oli Fatimata helistanud, et eile kindlalt kl 8-ks kavandatud õpilaste projektide esitlemine algabki hoopis kl 9.15. Sõime siis rahulikult ja pikalt hommikust ja imetlesime ettekandjate uhket pidulikku rõivastust. Kui uurisime, et kas on tegemist mingi rahvuspühaga, siis selgitati meile, et igal reedel käib see nii. Ja tõepoolest – eriliselt uhkes riietuses olid nii inimesed linnatänavail kui ka kõik kooli õpetajad ja sekretär Hadi, vaid õpilased ja kokad kandsid igapäevast vormi.
Istusime siis koos paari kohaliku õpetajaga poolkaares paigutatud koolipinkidesse samas klassis kus üleeile minu loeng toimus. Abiturientide 3-4 liikmelised projektimeeskonnad tulid ükshaaval meie ette ja esitlesid 15 min jooksul oma projekti-ideed, meie märkisime igaüks oma lehele punktid etteantud kriteeriumide järgi. Eesmärgiks oli valida välja 5 projekti, mida meie oma eelarvest rahastame 500 euroga. Valik oli keeruline ja paari projekti juures lahknesid arvamsued üksjagu. Lõpuks pakkus Fatimata lahenduse, mis sobis kõigile – paar projekti said toetuse selle tingimusega, et ühinevad teise sarnasel teemal paremaid tulemusi näidanud projektiga. Õpilased olid lagedale tulnud väga erinevate ideedega – ühed tahtsid võidelda üleujutuste vastu jõekallastele mangroove istutades, teised plaanisid midaig Eesti “Teeme ära!” sarnast, kolmadad tahtsid võidelda rannaliiva erosiooniga vedades kalluritega uut liiva tagasi plaažile, neljandad tahtsid lahendada ülekalastamise probleemi kalakasvatuse piloteerimisega jne. Kalapüügilubade teema on siin tegelikult väga terav, sest lisaks tohutule korruptsioonile valitsuse tasandil tegutseb Senegali rannikuvetes ka julmalt ilma mingi loata illegaalne Vene ja Ukraina traalerite laevastik. Ökoanarhistist õpetaja Babs kirjeldas meile ühte oma edukamatest kampaaniatest kui temal ja mõttekaaslastel õnnestus massimeeleavaldusega sundida valitsust võtma tagasi Jaapani ja India laevakompaniidele väljastatud ebaseaduslikud kalapüügiload. Samas andis valitsus paar kuud hiljem need load salaja uuesti välja ja kogu jama käib samamoodi edasi. Rene ennustas, et niimodi on kalapüügist suuresti sõltuv Senegal vaid 10-15 aasta pärast samas seisus kui Somaalia, kus kalata jäänud kaluritel ei jäänud muud üle kui oma ainsat varustust ja meresõiduoskust piraatluse tarbeks rakendada.
Üksmeelselt pidasime parimaks projekti “Green block”, mis viib õpilased kooli ümbruse kvartalit pideval tpuhastama ja paigaldab uued prügikastid koos valvekaameratega reostajate tuvastamiseks. Kuna enamik projektimeeskondadest ei mahtunud oma esitlusega ajapiiridesse, siis lõpetasime plaanitud kl 12 asemel hoopis kl 14 ja oligi juba aeg lõunat süüa. Pärast lõunat võtsime ette kõigeile Dakari külastavatel eturistidele kohustusliku reisi Goree saarele, kus asub orjakaubanduse muuseum. Kunagi oli nimelt sellel saarel orjalaat, kus mandril üksteisega sõdivad kohalikud kuningad vangivõetud vaenlasi portugali, hollandi ja briti orjakaupmeestele edasi müüsid hulgi. Saarel oli orjade lühiajaliseks säilitamiseks rajatud vanglad, edasi läks neil reis Ameerikasse puuvilla- ja suhkrurooistandustesse. Kuigi Goree on täna tuntuks saanud orjakaubanduse sümbolina, oli siin tegelikult sellega pistmist suht lühiajaliselt ja väikesemahuliselt, peamine vahejaam oli siitkandi orjadel siiski Senegali põhjaosas paiknev Saint Louis.
Kui jõudsime kollase taksoga vaid 2000 CFA eest (Fatimata tingitud taks) sadamasse, oli Goree laev just väljunud ja järgmiseni aega üle tunni. Seda selgitas meile üks tüüp, kes hakkas takjana meist kinni ja enam tast lahti ei saanud. Ta oli kunagi Tamperes ja Turus elanud ning tundus meie keeles midagi tuttavat, hüüdes kaugelt “Mita kuuluuu?”. Me küll kinnitasime talle sada korda, et me ei kavatse temalt giiditeenust osta, aga ta ei andnud alla ja lubas meie aega sisustada kuni praamini ka ilma tasuta. End Jerreh’na tutvustanud good viis meid teisel pool teed oleva vana raudteejaama juurde, kust veel 10 aasta eest olevat saanud 37 tunniga Malisse sõita. Viimati kasutati seda rongijaama mingi džässfestivali ajal kunstilaagrina, mingid soomlased olid seal ka osalenud ja meie giid oli saanud Ari Vataneni teenindada. Järgmiseks tiris see giid meid Mali turule, mis oli päris huvitav elamus. See polnud turistidele mõeldud koht, seda oli selgelt näha. Ka kaupmehed ei olnud nii agressiivsed kui teistel turgudel, müüdi seal peamiselt kangaid, seepe, võideid ja ürte. Tegin mõned sisseostud, ilmselt sai meie giid sealt mingi vaheltkasu. Kui tagasi sadama poole astusime, kontrollis ta üle, kui palju ma oma kaupade eest maksin ja pomises omaette “3000 so far”, mis tähendas, et koos Rene poolt talle minemapeletamiseks pihku pistetud tuhenadelisega võis ta loota kaupmehelt veel 2000 CFA boonust. Nojah, igatahes juhatas ta meid kenasti piletikassadeni ja maksime kohalike taksist poole kallima piletihinna. Istusime laevalaele päikese kätte, aga ilm oli väga tuuline ja seal hakkas päris jahe lühikese varrukaga. 20 minutit hiljem andis 300 reisijat mahutav laev otsad juba saare sadamas ja seal selgus, et kõik peavad minema mingi putka juurde kohalikku turismimaksu maksma (500 CFA ehk 80 eurosenti näkku). Miskipärast vihastas meile külgekleepunud giidist ja teistest kaarnana meile pealelennanud saarekaupmeestest põhjalikult tüdinud Rene nii hullusti, et pööras otsa ümber ja tahtis sama laevaga tagasi sõita. Lill ja Kaie näisid temaga nõus olevat, kuid ma veensin nad ümber, ka Jerreh nägi kõvasti vaeva, et meid jääma veenda. Igatahes ütlesime giidile nüüd otse välja, et jätku meid rahule ja astusime kuulsast orjakaubanduse muuseumist sirge sammuga mööda, turistirajalt kõrvale jäävate kvartalite suunas. Seal nägime ikka tõeliselt kurba vaadet Senegalile. Kunagi ilmselt väga ilus tänav läks mere suunas ja lõppes kivisel rannal suure prügihunnikuga, mille keegi oli ühest otsast põlema süüdanud. Hirmsast haisust hoolimata üritasid prügikuhjade vahel turnivad kajakad, kassid ja kitsed endale süüa leida. Lähim sisehoov kahe maja vahel oli samuti lihtsalt täis kuhjatud haisvaid olmeprügi kotte, mille vahel askeldas oma 10-pealine kitsekari. Tänaval oli iga natukese aja tagant vaevu püsti püsiv laudputka, mis turistinänni täis riputatud. Meile kleepus külge uus tüüp, mingi T-särgimüüja, kellega Rene pulli pärast tingima hakkas. Särgi hind algas 8000 CFA-st, Renee pakkus kogu aeg vastu 3000 ja lõõpis kauplejaga oma 15 minutit, ise kogu aeg edasi jalutades. Lõpuks saigi ta hinna 3500 peale ja ostis tegelikult 5000 eest nii särgi kui kaks päris uhket käevõru. Vähemasti sellest tüübist saime lahti seepeale. Kondasime mööda saart ringi ja imetlesime vaateid, aga kohalike muretu elustiil täiesti elamiskõlbmatutes sarades, kasemattides, rannasuurtükipesades ja lihtsalt vineeritüki või presendi all jäi meile arusaamatuks. Saarel on üle 1000 elaniku, siin on isegi kool ja päris palju lapsi mängis rõõmsalt igal pool. Kaie arvas, et neil on siin ilmselt isegi üksjagu õnnelikum lapsepõlv kui Dakari agulis elvatel põnnidel, ilmselt on tal ka õigus. Käisime kooli siseõuel ja piilusime avatus uksest arvutiklassi, keegi ei pannud seda pahaks. Enne laevasilla juurde tagasiminekut püüdsin “Poste de Police de Goree” sildiga majakesest saata postkaarti Pille ja Klemen Slabinale, sest nad paluvad seda teha kõigil tuttavatel, kes reisivad eksootilistes kohtades. Paraku ei suutnud me umbkeelsele mundrimehele kuidagi selgeks teha, mida me tahame ja ühtegi postkaarti ega marki polnud seal ka nähtaval, et saaks sõrmega näidata. Tegin siis hoopis pilti sealsamas rõõmsa politseiniku töölaua lähedal asuvast arestikambrist, mille kõrval oli ilma seinteta tualett (siis WC-pott lihtsalt). Ilmselt piisas kokkuhoiu mõttes vangi ja valvuri/politseiülema/postiülema jaoks ühest potist – mõistlik. Tagasiteel hakkas jälle päris vilu seal laevalael, aga maale jõudes oli jälle olemine OK. Giid Jerreh palus viimase asjana enne lahkuminekut meil leida talle üks Kaie-sarnane naine Eestist, vastutasuks aitas ta meil takso leida ja selle hinna 3000 peale kaubelda. Tegelikult maksime lõpuks ikkagi 4000, sest sõit kestis üle kolmveerand tunni ja meil hakkas taksojuhist kahju. Meile oligi juba täiesti arusaamatuks muutunud, kuidas iga kord saime taksohinna 2500 peale kaubeldud, hoolimata teekonna pikkusest või kulunud ajast, justkui oleks see standardne sisseistumise tasu.
Kl 20 tuli meile oma uue Peugeot’ga järgi Fatimata, et viia meid oma ema Stafanie juurde koju õhtusöögile. Fatimata sõitis väikese ringiga, et näidata meile oma lapsepõlvepaiku – ta oli siinsamas hotelli läheduses üles kasvanud, koera jalutanud, rannal emaga joogat teinud ja plju muud. Siinsamas lähedal pidi asuma ka püha rand, mida olevat korduvalt külastanud pühamees Bamba, kelle jalajälg siiani rannaliival tervendavat mõju ja mediteerimisvõimalust pakub. Bamba asutatud sufistlik sekt “Lõvid” xx
Stefanie kodu asus tegelikult väga lähedal hotellile, oleks võinud ka jalgsi minna. Kui lähenesime kõrge valge müüriga piiratud majale, andis Fatimata signaali ja putkas passinud valvur kiirustas väravat avama. Fatimata ütles, et ta isa ei saa rahulikult magada kui tema äraolekul ta naispere turvalisus tagatud pole, mistap on ta palganud kaks turvameest ööpäevaringselt maja valvama ja väravat avama. Lisaks on neil veel ka koduabiline, kes meie tänase õhtusöögilaua eest hoolitses. Fatimata isa on endine profipoksija (kui ma õigesti ta jutust aru sain), aga pärast kaitsnud doktorikraadi sotsioloogia või demograafia valdkonnas ning töötab juba aastaid ÜRO rahvastikuprobleemidega tegeleva osakonna juhina Nigeerias. Just selle osakonna poolt olevat Kauri teada loodud metoodika, mille alusel maailma rahvastiku arvu ja selle dünaamikat rehkendatakse. Fatima ema Stefanie on sündinud USAs mustanahalise sõjaväelase ja arsti pojana, kasvas üles hoopis Frankfurdis, kuhu viis neid isa töökoht. Stefanie oli määratud kohtuma oma mehega, sest kui ta parajasti Frankfurdi ülikoolis stendile kuulutust kleepis, et leida kohalikke wolofi-keele rääkiaid endale õpetajaks, siis vaatas seda üle ta õla noor mustanahaline tudeng, kes oli just mõne aja eest saanud Stefanie nime ja telefoninumbri oma tuttavatelt Senegalis. Nii nad kokku saidki ja abiellusid varsti. Stefaniel on neli tütart, aga lisaks vist veel ka mõned kasulapsed – näiteks see keigarist poiss, kes varsti Hiina tagasi lendab. Taaskord stiilses õhtuülikonnas keigar rääkis end tutvustades, et oli 7-aastane kui Stefanie võttis ta “enda lapseks”. Jäi mulje, et ta on tegelikult Stefanie õepoeg. Stefanie on SABS kooli asutaja ja hing, ta on kooli rajanud USA haridusmudelit järgides ja paljud õpilased ongi siia tulnud Ameerikast või lähevad peale lõpetamist USAsse kolledžisse. Fatimata ise õpib praegu mainekas John Hopkinsi Ülikoolis magistrantuuris keskkonnateadusi, enamus kursusi tegi ta Washingotnis kohapeal ära, järelejäänud neli sooritab veebipõhiselt lähinädalatel. Ka üks Fatimata õdedest on samas seisus, teine on lõpetamas meditsiiniõpinguid Senegali kohalikus ülikoolis, paralleelselt arstide ametialase sotsiaalvõrgustiku idufirmat käivitades. Juba inkubaatori-faasi lõpusirgel olev idufirma DRlinkup plaanib haarata terve Lääne-Aafrika arstid kasutajateks ning pakkuda neile mitmesuguseid teenuseid veebipõhiselt, s.h. telemeditsiini. Rääkisin talle ja ta doktorist kolleegile meie Learning Layers projektist ja Eesti meditsiini-infosüsteemidest, ID-kaardist, digiretseptist jpm, nad tahtsid seepeale kohe Eestisse tulla. Ka Fatimata abikaasa on äsjadiplomeeritud üldarst, aga tema oli sel õhtul haiglas valves ja ei saanud meiega ühineda. Õhtusöögilaua ümber olid veel: atleetlik noor ärimees, kes pärit USAst ja kolinud Senegali 9 aasta eest; nooruke SABSi õpetaja, kes vedas projekti “10 000 girls” tüdrukute haridusvõimaluste parandamiseks siinsel islamimaal; Baltimore’ist 7 aasta eest siia pensioneerunud endine keemik Linda (tema oli uhke oma “off the grid” maja üle); 10 aasta takka esmakordselt Virginiast siia külla tulnud Stefanie sugulane (pensionil telekommunikatsiooniinsener, tegelenud ka kosmosetehnoloogiaga). Sõime kohalikku toitu – riis jamba kanaga ja pruunikas kuskus loomaliha-hautisega, kõrvale vürtikad aedoad ja salat. Idufirma-doktori arvates oli tegemist “vaeste inimeste toiduga” ja ta vist isegi pani seda pisut pahaks. Joogiks oli mõlemat meie kohalikku lemmikmahla: ahvileivapuu viljadest tehtud piimjat viljalihaga nektarit ja hibiskiõite leotist, millele oli lisatud pisut münti – jube hea! Köögipõrandal niutsusid ja kakerdasid üksteise otsas paari päeva eest sündinud kuus koerakutsikat, kelle ema oli puhtatõuline labrador, aga isa tundmata. Nad kahtlustasid naabri valget peni, samas imestades, et kuidas see füüsiliselt võimalik oli, sest naabri koer on nende labradorist lihtsalt mitu korda väiksem.
Igatahes oli seltskond väga huvitav ja juttu jätkus kuni keskkööni. Nii jäigi meil minemata kahele elava muusika kontserdile, mis olid varem plaani võetud koos Fatimataga. Oleksin väga tahtnud kuulata eriti Papedioufi, kes on Yussu N’Douri jälgedes kombineerimas vana senegali rahvamuusikat fusion-jazziga, küll pisut vähem popilikus võtmes kui N’Dour. Idufirma-doktor näitas mulle oma tahvelarvutilt Youtube’ist ka tõelist senegali rahvamuusikat, mis oli rütmikas ja aina kiirenev, rohkete trummidega ja särtsaka tantsuga.
Stressis paabulind ja öko-koolimaja
Hommikusöögi ajal patseeris basseini juures ehtne isane paabulind – see klassikaline india oma, mitte kohalik lääne-aafrika liik, mis Rene jutu järgi pidi pigem sinist kalkunit meenutama. Tuli välja, et üks hotelli klientidest oli selle linnu eile turult ostnud kodukaunistuseks. Lind oli stressis ja peitis end peagi meie eest trepi taha pimedasse nurka. Alles seal mul õnnestuski temast klõps ära teha. Hommikusöögi taustaks mängis telekas ja seal reklaamiti õhtust maadlusmatši. Kohalik maadlus meenutab sumot ja tundub olevat ülipopulaarne, sest üks kanal telekas näitab peaasjalikult just seda ja hiigelstaadionid on rahvast täis. Kogukad, siiski sumokatest vähem paksud maadlejad üritavad teineteist liivaringist välja puksida, aeg-ajalt tehakse ka tõeliselt muljetavaldavaid heiteid. Omaette element selles shows on pealtvaatajate kaasaelamine ja kummagi võistleja toetajate tantsud sealsamas maadlusringi servas.
Rene tuli hommikusöögi ajal lagedale ideega, et kasutaks meie mitmekülgset tiimi ära ja teeks valmis ühe Lääne-Aafrikasse sobiva öko-koolimaja standardprojekti koos tarkvaraga, mis lubab seda kergesti kohandada. Nii-öelda “open source” koolimaja, kuhu Rene panustab ehitusliku poole, Kaie roheluse ja maastikuarhitektuuri, mina pedagoogilise kontseptsiooni koos digilahendustega ja Kaur ohutuse asjad Lillele jääks siis vist storyline kokku kirjutada. Päris põnev idee, eriti kui see kohalikele peale läheb. Ehitusmaterjalid ja tehnikad oleks pärist siitsamast kohalikust kultuurist, maja ühekordne ja paksude muldseintega (hoiavad jahedust ja on odavad ehitada). Meie siis käiks ÜRO rahastusel aeg-ajalt siin ja nõustaks konkreetsete koolimajade ehitusi. Kõlab angu plaan, mis?
Sain e-kirja meie instituudi ghanalasest doktorandilt James Sunney Quaicoe’lt, kes küsis: “How is Africa treating you?” (kuidas Aafrika sind kohtleb?). Vastasin, et naudin iga hetke ja kohalike külalislahkust. Tema oletus mango-hooaja kohta osutus küll valeks, sest suht viletsa väljanägemisega rohelisi ja pehmeid mangosdi müüakse kalli hinnaga vaid prantslaste supermarketis CityDia. Proovisin täna ühe ära, pool oli hapu, aga teine pool täitsa OK. Mullu Guatemaalas maitstud mangodele ei saanud see siiski lähedalegi.
Kuna ennelõunaks polnud kooli poolt plaane ja internet kadus sootuks, siis tegin väikese jalutuskäigu sadama suunas. Teele jäi üksik tänavakaupmees, keda eile ei olnud. Ta tutuvstas end (nimi: Kaba, kaubad enamjaolt tema ema meisterdatud), oli seejuures nii tagasihoidlik ja pakkus kohe algusest peale mõistlikku hinda, lastes lõpuks kogu poti pealt veel alla tingida. Kulutasin tema juures ära suurema osa allesjäänud rahast ja tegin lõpuks tema poe taustal koos Kabaga ka ühe selfie. Seejärel viisin ostud ära hotellituppa, aga seda alles koristati ja ma ei tahtnud jalgu jääda, mistõttu tegin veel ühe jalutuskäigu vastassuunas – CityDia poodi, kus sain krediitkaardiga osta ahvileivapuu vilju ja kuivatatud hibiskiõisi – mõlemast saab head haput jooki teha. Enne kooliminekut jõudsin veel basseini ära proovida, vesi oli tegelikult suht jahe algul, aga lõpuks päris mõnus ja värskendav.
Lõunat sõime koolis, jäime hiljaks ja toit oli juba jahtunud. Pärast lõunat saime pisut kooli lähiümbruses jalutada ja mingite Lähis-Ida meeste poolt peetavas Swiss Palace nimelises kohvikus korraliku espresso juua. Siis kohtusime nende kohalike õpetajatega, kes olid kirjutanud oma peatükid meie õpikusse. Arutasime seda, kuidas nad plaanivad kasutada seda õpikut ning kuidas meie ja nende peatükke ühtlustada. Nad palusid meil tutvustada meie peatükke ja minu sotsiaalmeedia teema tekitas kõige rohkem küsimusi (eriti ökoanarhist Babsis), nad vist ikka kardavad lapsi sinna virtuaalmaailma suunata – nagu nad ilma suunamiseta juba ammu seal poleks. Nende antipaatia moderniseerumise vastu on ilmselt paremini mõistetav siinse sunni-islamiusu ja praeguste ülikonservatiivsete islamiliikumiste (ISIS, Boko Haram) sotsiaalmeediakampaaniate kontekstis. Rene saatis viite Graeme Wood’i artiklile “What ISIS really wants?” The Atlantic’us, see oli kõige põhjalikum ja veenvam käsitlus ISISest, mida seni lugenud olen. Wood on intervjueerinud islami-eksperte USAs ja Londonis, ISISe värbajaid Austraalias ja Inglismaal, selle põhjal joonistub pilt keskaegset ideaali järgiva punktuaalse šariaa-riigi ideoloogilisest vundamendist. Praegune kalifaadi juht al Baghdadi tuleks tõsiusklike moslemite poolt viivtamatult võimult kõrvaldada kui ta kalduks kasvõi kriipsuvõrra eemale Muhamedi eeskuju järgimisest: s.h. vargal käe maha raiumine, riigipiiride mittetunnistamine, diplomaatia ja rahvusvaheliste kokkulepete välistamine, orjapidamise, ristinaelutamise ja pea maharaiumise rakendamise karistusvahendina, aga ka tasuta sotsiaalsüsteem (arstiabi, rõivad,transport). Kogu oma anti-modernsuse juures kasutavad nii ISIS kui ka siitkandi Boko Haram just sotsiaalmeediat oskuslikult ära, et pakkuda unistust ilusamast elust maailma asjadega rahulolematutele moslemitele (eelkõige siis tegevuseta ja tulevikuväljavaadeteta, aga adrenaliini täis noormeestele). Babs ise selgitas meile oma arusaamu paari päeva eest kui Rene temalt küsis, on ta sunni või šiia. Babs tunnistas, et on traditsioone austav sunni ja ta ei poolda koraani ja islami uudsemaid tõlgendusi (nt šiiitide omi). Samas on tema peamiseks põhimõtteks, et tema usk on tema enda asi ja ta ei suru seda kellelegi teisele peale. Ka Woodi artiklis intervjueeritud sunni-salafistist USAs elav mulla esindab tervet hulka tõsiusklikke moslemeid, kes järgivad suurt osa koraani õpetusest samasuguse täht-tähelisusega kui ISISe tüübid, välistades samal ajal sõjaga kalifaadi kehtestamise võimaluse ja vägivaldse keskaegse karistusõiguse – need olevat olnud Muhamedile vajalikud toonases Lähis-Idas, aga täiesti kohatud tänases maailmas. Seega oleks salafistid Woodi arvates pigem muu maailma parimad liitlased ISISe vastu.
Igatahes saime lõpuks vähem kui kahe tunniga õpetajatega kõiges kokku lepitud ja meid kutsuti kohvilauda kooli katuseterrassile (kooli sööklasse siis). Selgus, et kohalik keemiaõpetaja räägib suht hästi vene keelt, oli 90-ndate keskel õppinud Donetski Ülikoolis keemiat ja bioloogiat. Fatimata selgitas reede ja laupäeva ülesandeid ning aitas meil kavandada ka meie vaba aja veetmist – homme üritame minna Goree saarele ja laupeäval mingisse loodusparki kus on lootust näha kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Kuna kohvilaud oli rikkalik ja ühe kandikutäie järelejäänud saiakesi võtsime veel kaasa ka, siis otsustasime õhtusööki täna mitte korraldada. Homseks oleme kutsutud Fatimata ema koju õhtusöögile ja pärast seda lubas Fatimata meid viia elusat kohalikku muusikat kuulama.
Tagasiteel viiekesi eriti logusse taksosse topituna (see oli täpselt samasugune väike Renault nagu ma kunagi Hollandist endale ostsin) nägime taas hipilikult kirevaid linnaliinibusse (Dakar Car Rapide), mis rahvast töölt koju vedasid. Autohuvilisest Kaur tundis selles bussis ära tšehhoslovakkia Avia, mida meil nõukogude ajal sageli teedel näha oli. Ta uuris asja ja tuli välja, et tegemist on 1965 aasta Renault mudeliga, mida tšehhid litsentsi alusel Avia nime all 1970-80ndatel tootsid (samamoodi nagu venelased Fiati põhjal loodud Ladat). Siinsed RAF-marstuuttaksost pisut suuremad Renault-bussid on ilmselt ikkagi kas Pratnsusmaal või siinsamas frankofoonses Aafrikas toodetud. Iga bussi tagaseinal ripub sõidu ajal üks poiss, keda me nimetasime “sisseviskajaks”, sest tema ülesandeks on aidata reisijad tagaukse kaudu bussi ja ilmselt ka pileteid müüa. Tundub suht eluohtlik töö olevat. Takso viis meid taas mööda rannast, kuhu igal õhtul koguneb sadu (kui mitte tuhandeid) sportijaid, kes üheskoos võimlevad ja teevad muid harjutusi. Üldse on siin linnapildis ka keskpäeval päris palju jooksjaid ja muid sportijaid, kehakultuur tundub siin vägagi au sees olevat.
Green Warriors & Digital Natives
Hommikust sõime tunni võrra varem, juba kl 7.30. Pidime vaatlema kahte erinevat ringitundi: Green Warriors ja Digital Natives. Mina ja Kaur osalesime selles teises, mida viis läbi inglise keele õpetaja M. Tund oli jälle ameerika stiilis, õpetaja püüdis lapsed arutlema panna ja see õnnestus päris hästi. 13-17 aastased lapsed olid terased, oskasid näha ka tehnoloogia pahupoolt (üks klubi “külalisena” esitletud poiss oli suisa radikaalne uus-ludiit, kes tahtnuks kogu tehnoloogia ära kaotada, kuna “hiljemalt 15 aasta pärast võtavad robotid võimu”. Lapsed küsisd meiltki küsimusi ja kuulasid hoolega. Nad kadestasid Eesti lapsi, kel lubatakse tunnis õppeotstarbel isiklikku nutitelefoni ja tahvelarvutit kasutada. Tegelikult filmisid nad ise kogu tunni kellegi (võib-olla õpetaja M) nutitelefoniga üles ja paaril lapsel oli ka oma sülearvuti ees lahti. Kuidagi veider paistis see asi – õpilased arutavad Digital Natives klubis nutiseadmete kasutamise üle koolis, aga kooli sisekord seda tegelikult ei luba. Meenutas pisut kohalike viisi rääkida hingestatult keskkonnateemadel, märkamata enda ümber vedelevat prügi. Näiteks kui jõudsime teise koolimajja, kus meie meeskonna ülejäänud liikmed Green Warriors klubis osalesid, nägime kooli peatrepi kõrval lillepeenras kolme tühja Coca-Cola purki vedelemas – ja seda vaid kahe meetri kaugusel kolmest prügisorteerimise korvist (üks neist korvidest kandis silti “Aluminium” ja oli täitsa tühi). Sellesama peenra ääres seisis Green Warriors klubi õpetaja Babs, kes oli Senegali “Teeme ära!” üks eestvedajatest ja tõsiselt pühendunud öko-entusiast. Ta rääkis meile igasugu lugusid. Näiteks sellest, kuidas Senegalis kõik majad tänapäeval betoonist ehitatakse, selleks vajaliku tsemendi tootmisel põletatakse aga autorehve, mida siis Euroopast siia imporditakse. Lisaks kasutatakse betooni segamisel ookeani äärest võetud soolast rannaliiva, mis pidavat paarikümne aastaga raudsarrused läbi roostetama – mõne aja pärast on seetõttu oodata majade kokkukukkumisi. Babs selgitas ka, miks on linnapildis nii palju poolielijäänud uhkeid ehitisi. Nende taga olevat eelmise presidendi Wade (jah, tollesama monumendi-püstitaja) ja tema poja maffialiku “nomenklatura” liikmete korruptiivsed investeeringud, mis külmutati enne kui majad valmis jõuti ehitada. Ka Wade poeg on hetkel kohtu all, aga isa ei julge keegi puutuda. Sabs rääkis ka oma plaanist sõita oma vana biokütusele ümber ehitatud uunikum-Citroeniga läbi Sahara ja Euroopa Rootsi, et sealsete biodiisli-entusiastidega mingi projekt Senegalis käivitada. Babs demonstreeris meile veel kooli tuvikasvatust (jäigi ebaselgeks, kas neid kasvatatakse söömiseks või lennutamiseks) ja permakultuuri-aeda, mis oli riputatud taaskasutatud värvilistest plastpudelitest ripp-peenarde sees kooli välismüürile.
Nüüd tekkis meil jupp vaba aega, mistõttu jalutasime tagasi esimese koolimaja juurde (kokku on sellel koolil seitse hoonet ja 1000 õpilast vanuses 5 – 18). Õpetajate toas kohtusin Fatimata emaga, kes oli sätendavas-lainetavas siidrüüs Big Mamma, kooli tegelik juht (kuigi vist mitte direktor ametlikult). Juhtkonna koosolekul osales ka Fatimata õde, seega on kooli näole tegemist vist justkui perefirmaga. Fatimata ema Stefanie kutsus meid reede õhtuks enda koju õhtusöögile – juba ootan seda põnevusega! Fatimata ise rääkis meiega pikalt ja siis soovitas meile ühte kohvikut, kus saaksime aega parajaks teha kuni lõunasöögini. Maandusime Les Ammassadors nimelisse prantsuse stiilis kohvikusse, kus oli väga uhke koogivalik, aga suht kehv kohv. Vaatasime läbi kohalike partnerite saadetud õpikupeatüki-mustandid, mis mu tiimikaaslastele näisid pettumuse valmistavat. Minu jaoks olid need suht tüüpilised õpetajate tehtud praktilised materjalid, mida sobib tunnis kasutada. Pikka juttu vähe, põhipunktid bulletitena välja toodud, palju ilmselgeid autoriõiguste rikkumisi illustratsioonideks kasutatud piltidega. Lõunat sõime taas koos sekretär Hadi ja Fatimataga, mõned meesõpetajad liitusid ka meiega vaikides. Minu kõrval istus prantsuskeelset raamatut lugev 16-aastne tüdruk, kes tahtis meie saabudes jalga lasta, aga me palusime tal jääda ja pommitasime küsimustega. Ta olevat siin koolis kolmandat aastat prantsuskeelses harus, kuna enne elas ta ingliskeelses Nigeerias. Plaanib pärast lõpetamist minna kirurgiks õppima, ja ilmselt suure tulevikupotentsiaaliga Hiinasse, sest nii soovitas üks õpetaja. Ma juba aimasin, milline – eks ikka see keigarlik meesõpetaja, kes enam siin koolis ei tööta, aga iga päev uues üliedevas ülikonnas siin hommikust õhtuni veedab (Rene väitis, et ta on Fatimata sugulane). Meile tutvustati itaallannat nimega Corinna, kes elab Senegalis juba 7 aastat ja laulab bändis nimega iScience (iScienceMusic.com). Bänd korraldab mingeid keskkonnateemalisi üritusi, aga kombineerib neid oma kontserditega. Jäi mulje, et ta oli sattunud sinna kooli juhuslikult sel päeval, oli kellelkti tuttavalt kuulnud, et töökoht on saadaval. Ta soovitas Aafrika veebilehte Ushahidi.com, mille panid omal ajal käima kodanikud ise valimisteks valmistudes (vist Nigeerias või Malis), et teavitada valimisi terroriseerivatest gängidest. Nüüd kasutatakse sedasama kaardirakendust ka “Teeme ära!” sarnastes keskkonnaprojektides prügihunnikute märgistamiseks.
Pärast lõunat tegin oma töötoa, mille kohta sain alles enne lõunasööki teada, et õpilaste asemel osalevad hoopis õpetajad. Tegin oma plaanid kiirelt ümber ja kasutasin Riia Samsungi ürituse jaoks tehtud slaide Eesti digipöörde kohta, läks päris kenasti asja ette ja diskussioonigi oli üksjagu. Tundub, et meeldis ka mu eestlastest tiimikaaslastele, kuigi kukkus välja kavandatust loengulisem ja pikem (pea kaks tundi). Minu järel tegi oma töötoa Rene, aga selle tarvis kolisime katusel paiknevasse sööklasse, sest allkorruse klassis oli minu töötoa lõpuks õhk otsa saanud. Rene on väga hea esineja ja teab, mida räägib. Teemasid küsis ta osalejatelt, kellest enamus olid vist pigem ökoehitajad ja arhitektid kui õpetajad. Fatimata ema osales väga aktiivselt ja tõlkis Rene juttu prantsuse keelde, kuna kõik osalejad ei osanud inglist. Ka see töötuba venis plaanitust pikemaks, nii et selle lõppedes oli aeg minna õhtust sööma. Kuna algeselt plaanitud Etioopia restorani suhtes tekkisid kahtlused toidu liigse vürtsikuse osas, siis otsustasime hoopis Fatimata soovitatud grilli-restorani kasuks. Koht oli kahtlase väljanägemisega, olime ainsad külastajad. Samas olid kõik enda valitud roogade lõpuks väga rahul: Kaur sõi grillitud tuvisid, mina ja Lill kahte erinevat kala, Kaie hiidkrevette, Rene lammast. Tagasi hotelli sõitsime jälegi viiekesi ühes taksos, mina kui kõige paksem nautisin üksi esi-istet.
Esmatutvus Dakariga
Öösel kl 5 paiku ja veel pärast kl 6 ajas mind üles muezzin, kes kutsus palvusele. Senegal on ikkagi islamimaa, kuigi ühtegi burkat näha pole ja isegi nädalavahetus on neil laupäeva-pühapäeva peal nagu Euroopas (ja mitte neljapäeval-reedel nagu näiteks Afganistanis). Mobiil äratas mind kl 8 sügavast unest, oleksin veel vist põõnata tahtnud. Duši all käisin leige veega ja ilma šampoonita. Ma ju teadsin, et sellistes maades ei ole hotellitoas šampooni, aga miskipärast unustasin ikka kodunt kaasa võtta. Hommikusöök oli prantsuse stiilis – baguette, croissant, pisut maasikamoosi, üks Emmentali juustuviil, Mehukatti-stiilis keemilise maitsega apelsinimahl ja suht hea kohv. Lisaks toodi mandariin ja õun, mis polnud küll eriti muljetavadavad. Tuli välja, et enne lõunat ei toimu meil midagi, mistõttu kreemitasin end päikesekaitsega sisse, panin soni pähe ja läksin omapäi kondama. Meie hotelli kõrvalt läks üks suurem tänav, seda pidi tatsasin mööda hiigelsuurest ja luksuslikust Kuningas Fahdi hotellist, seejärel umbes sama suurest USA saatkonnast (millest teisel pool teed istus puude varjus hulk kirevates rõivastes kohalikke – ilmselt viisasaba avanemist ootamas). Tänav lõppes rea pisikeste mereanni-restoranidega, mis asusid praktiliselt otse rannaliival. Hommikul olid kõik restoranid suletud, lauad-toolid kusagile ära tõstetud ja grillid kustunud. Passisin seal tükk aega ja vaatasin, kuidas päris kenast lainetusest hoolimata randus otse liivaranda uhke, kõrge vööritääviga ja kirevate maalingutega piroog, millest tulid maha tosin mustades mundrites turvameest või sõdurit. Üritasin jõuda eemal paistva muulini, aga teele jäi artisaani-turg, kus mind loomulikult kohe hoovi tõmmati ja väga osavalt mulle suur kotitäis erinevaid tiigi- ja eebenipuust kujukesi, maske ja trummigi maha müüsid. Ega ma esimesena pakutud hinnaga kordagi ei nõustunud, aga ilmselt maksin ikkagi päris palju üle. Samas, Eesti kontekstis olid minu makstud hinnad suht soodsad, seega ei tunne ma süümekaid. Lahe oli see müügimeeste taktika, mis oleks justkui pärit mingist müügiõpikust neil kõigil: esmalt oli nende jaoks oluline saada mind üle oma poekese läve astuma (tehtud!), siis tehti oma kauba kiirtutvustus (check), siis küsiti minu käest hinnapakkumist mingile konkreetsele esemele (tehtud!), siis järgnes üha intensiivsemas survega tingimine ja vahepal võeti pinget maha smalltalk’iga mu päritolu kohta. Kõige lahedam oli eelviimane müügimees (remember, my name is Gabriel!). Tema hakkas mulle lõpus kõrva sosistama oma uskumatuid soodustusi, mida teised ei tohiks kuulda, sest need on kriminaalselt suured. Andis kolm kaelakeed ühe hinnaga, ilmselt jäi ise ikkagi võidumeheks. Turult tagasiteel hotelli ostsin teeäärsest puuvlijaletist ühe väikese papaia ja paar banaani (mangot kahjuks polnud), pisut edasi kahe lapse käest ka röstitud maapähkleid. Maapähklid on Senegali peamine ekspordiartikkel ja ka kohalikud nosivad neid tänaval pidevalt nagu sihvkasid. Jube head olid need küll, kuigi pisut krigises liiva hamba all kui koitkesepõhjast viimaseid nosisin. Peaks koju ühe pudelitäie neid kaasa ostma, sest suuremates kogustes müüakse neid siin just taaskasutatud viski- ja džinnipudelites.
Kui hotelli tagasi jõudsin, jäi veel piisavalt aega, et palmi all basseini veerel istudes kõik oma meilid ära vastata. Kella ühe paiku peatasime saatkonna-tänavalt kaks kollast taksot (üks rondim kui teine) ja kui hind poole soodsamaks tingitud, siis sõitsime kooli juurde. Umbes pooletunnise sõidu eest maksime lõpuks 2500 franki, mis teeb vähem kui 4 eurot. Enne minu saabumist mahtusid nad neljakesi ühte taksosse, nüüd on kulud ja tingimisele kuluv aeg suuremad. Kooli väiksemas majas ootasime jupp aega, kuni sekretär Hadi ja õpetaja Nixon meile lõunasöögi organiseerisid. Õpilased olid juba söögi lõpetanud, meile oli kooli sööklas isegi lina laauale pandud. Sõime sama toitu mida õpilasedki, meiega jagasid lauda Hadi ja üks keigarlik meesõpetaja, kel juba tööleping lõppenud ja varsti teekond tagasi Hiina ees seismas. Ta pidi Pekingi lähedal ühes koolis inglise keelt ja majandust õpetama. Hiina kui maailma arengumootor ja keskpunkt jooksis ta jutust mitu korda läbi, aga sedasama seisukohta (USA on omadega läbi ja Euroopast pole ka enam asja) kohtasime hiljemgi korduvalt. Huvitav, miks nad siis ikka just ingliskeelset kooli peavad siin frankofoonses riigis ja mitte hiinakeelset? Minu reisikaaslased olid saanud eelmisel päeval pikemalt suhelda lõpuklassi õpilastega (17-18 aastased), kellest enamus oli varem elanud välismaal – kes USAs, kes Euroopas, kes mujal Aafrikas. Lapsed olid väga haritud, öko-teadlikud, superhea inglise keele oskusega ja sädemega silmis. Ega see vist tavaline kool ei ole, kuhu Ameerikast lapsed õppima tuuakse. Samas ei jätnud kool ka sellist muljet, et tegu oleks mingi superrikaste laste eliitkooliga. Keskonna- ja rahvusvaheliste suhete kallku tõttu paistis kooli seintel plakateid UNESCO klubi tegevusest, prügi sorteerimise korvid, päikesepaneeli-akud jms. Kuna informaatikaõpetaja olevat kusagile mujale läinud, suhtlesin homse töötoa jaoks tuastainfo kogumiseks lõpuklassi õpilastega, kes arvutiklassis oma kodutöödega tegelesid. 5-6 tüdrukut ja paar poissi olid tõepoolest väga aruka jutuka ja rääkisid inglse keelt nagu oleks nad Bostonist pärit. Lühikokkuvõte nende jutust: mobiiltelefonid on koolis keelatud, vahelejäämisekorral võetakse telefon ära ja kätte saab kooliaasta lõpul, tegelikult on igal õpilasel see koolis kaasas ja salaja vaadatakse oma Facebooki, Twitteri ja Instagrami uudiseid. Nad on 9ndas klassis õppinud HTML-koodis kodulehte tegema, mõned on võtnud AP-kursuseid Java ja C++ programmeerimisest. Kooli arvutiklassis on suht vanad lauaarvutid Win7-ga, aga õpilased eelistavad kasutada oma isiklikku MacBooki. Sülearvueid võib kooli kaasa võtta, aga mõnes tunnis käsib õpetaja see ära kotti panna. Vaid paaris projektis on nad teavituskampaanisa tarvis sotsiaalmeediat kasutanud, aga seda siis pigem kodus. Väga sümpaatsed noored – ehk õnnestub nende põlvkonnal see maa kuidagi parema järje peale aidata.
Külastasime kooli teises, kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas hoones ühte tundi, aga jäime sinna palju hiljaks. Tunni teema oli EcoGuides, sest nad olid klassiga käinud hiljuti eksukrsioonil ühel Dakari lähedasel saarel, kus on looduskaiteseala. Nüüd arutasin noored läbi, millised on vabatahtliku öko-giidi kohustused ja ootused temale. Õpetaja ei pidanud loengut ega öelnud ette, kõik punktid ilmusid tahvlile õpilaste endi poolt ja arutati siis koos läbi. Rene pani tunnile ilusa punkti, sest ka tema on kajaki-matkade öko-giid, kes saanud giidikoolituse Inglismaal. Ta kirjeldas kajaki-giidide juhist MY ABCDE, millest peab iga giid lähtuma retke algul instrueerimist läbi viies (A tähendas area, B = boat, C = communication, D = doctor ja E = emergency).
Pärast tundi sõitsime taksoga Aafrika taassünni monumendi juurde, mis pidi olema maailma suurim omataoline. 2010. aastal valminud hiigelsuur ja pateetiline pronkstaies valmis endise presidendi Wade algatusel ja peaks sümboliseerima mitte Senegali, vaid terve Aafrika taassündi. Proksist mees hoiab süles poega ja veab järel naist, poja sõrm osutab üles – parema elu, kõrgemate väärtuste, uute tippude suunas? Ei, NY vabadussamba suunas. Küsisime giidilt, et miks panid nad oma monumendi osutama siit lähtunud orjakaubanduse sihtmaa pealinnas pikneva monumendi suunas, mille olid ameerikliastele kinkinud prantslased (kelle kolooniaks Senegal aastasadu ju oli)? Giid oskas selle peale vaid teeseldud naeru punnitada. Ta oli meie peale vist pisut solvunud, sest Lill ja Kaie ei varjanud oma pettumust, kuna lubatud kunstimuuseumi asemel nägime 10 EUR maksnud pileti eest vaid pateetilis-ideoloogilst jura ja suht igavat vaadet sumusse uppuvale linnale pronksmehe peas paiknevalt vaateplatvormilt. Giidi soovituste kohaselt sõitsime monumendi-muuseumis nähtud muusikariistade (kora ja djembe) otsingul taksoga mingile turule kalasadama lähedal. See oli palju suurem turg kui hommikul nähtu, müüjad olid hullult pealetükkivad. Põgenesime sealt kiiresti ja liikusime jalgsi mööda rannaäärt tagasi, sest olime taksoaknast näinud kookospähkli-müüjaid. Luristasime oma kookospähklid tühjaks rannal jalgpalli taguvaid kohalikke vaadates, aga Kostariikas kogetud baby-coconuti sisu magustoiduks söömisest ei tulnud midagi välja. Esiteks ei pakkunud müüjad meile pähklipurustamise teenust (ega lusikat), teiseks polnud need pähklid siin veel eriti endale seda kõvemat valget ollust jõudnud veel kasvatada. Pähklikoore sisepinnal oli vaid mõne mm paksune klaasjas sült, mida sai pisut kõrrega uuristada. Passisime jupp aega rannal, kus remonditi ja ehitati uhkeid värvilisi pirooge – kajakimatkajast Rene uuris hulga detaile välja siinse paadiehitustava kohta. Emapuu tehakse ülikõvast tiigipuust ja see elab üle päris mitu paati – vanad pehkind küljelauad asendatakse uutega iga mõne aasta takka. Konstruktsioon oli lihtne, paadi kuju meie jaoks harjumatu, aga ilmselt täpselt siinsetele mereoludele sobilik. Paaditehase kõrval oli tühi rand, kus kari kitsi otsis prügimäeks muudetud rannaribalt endale midagi söödavat. No mida need SABS kooli noored või Teeme ära Senegali aktivistid küll siin ära teha suudaksid kui veoautokoormate kaupa prügi lihtsalt ookeaniranda maha kallatakse pidevalt. Taksoga tagasi hotelli jõudes astusime läbi prantuse ketti CityDia kuuluvast supermarketist, kus kõik oli nii nagu Euroopas. Sain endale nii šampooni kui habemeajamisterad, kuid mangod olid nii rohelised, et võtsin vaid kuivatataud mangoliistude paki. Teised jäid hotelli, meie Lillega tatsasime hommikul nähtud sadamasse, kus nüüd kees õhtune melu ja kõik grillid olid mereande täis. Plaan oli õhtust basseini ääres süüa, meie ülesandeks oli tuua hiidkrevette. Kuna krevetimüüja polnud nõus mitte sentigi hinnast alla tingida laskma ja 1000 CF ühe kreveti eest tundus Lillele liiga kallis, siis jäi meil asi katki. Vaatasime ka teised rannarestoranid läbi, aga ka sealt ei leidnud lahendust, Nii jäigi õhtusöögiks vaid varem ostetud melon ja arbuus saiaga, aga mina sõin üksi hotelli restoranis tagliatellet. Polar randmekell näitas päeva bilansina senist sammurekordit: 14105.
Esmakordselt Aafrikas
Sõber Mikk Sarve tütar Lill helistas mulle millalgi aasta lõpupoole ja pakkus võimalust osaleda Jaan Tõnissoni Instituudi arengukoostööprojektis, mida rahastab Välisministeerium. Projekti raames tuleb valmis kirjutada linnalooduse teemaline õpik Senegali ingliskeelsetele (era)koolidele ja siis seda seal koheapeal katsetamas käia. Aeg lendas ja järsku läkski juba kiireks kohvrite pakkimisega. Lill, ta vend Kaur ja veel kaks projekti kaasatud maastikuarhitekti (Rene ja Kaie) reisisid Aafrikasse juba reedel, mina pidasin pühapäeval täispäeva loenguid magistrantidele ja siis viskas Jaak mind autoga lennujaama. Esimene lend oli lühike, poolteist tundi Kopenhaagenisse, kus pidin lennujaama lähedases hotellis öö veetma enne reisi jätkamist. Kuidagi oli Estonian Airil ja SASil kahe peale õnnestunud mu kohver ära kaotada ja mul läks üle kahe tunni enne kui selle kätte sain. Olin vahepeal tunnises Lost Luggage leti sabas seistes juba päris tige, aga mingil hetkel õnnestus end maha rahustada – teenindaja oli viisakas ja tõesti püüdis mind aidata, ega see tema süü polnud. Kohver käes, kõmpisin 12 minutit inimtühje ja tuuliseid tänavaid pidi Kastrupi keskusesse, leidsin oma hotelli iPhone GPSi abil kergesti.
Hommikul läks Pariisi lend Air France’iga ilma jamadeta, Charles de Gaulle’i lennujaamas ootasin järgmist lendu neli tundi. Olin selles futuristlikus lennujaamas esmakordselt, seetõttu jalutasin mõnuga pikemad tiirud enne pikka lendu. Wifi oli ka tasuta, aga lõunasöök kujunes hirmkalliks. Pariis-Dakar lennuk oli hiigelsuur, 3+4+3 istet ühes reas, minu 35H oli alles kusagil lennuki keskosas. Minu ümbruses istusid põhiliselt prantslastest koolinoored, Joonasest pisut nooremad vist, nii umbes 13-14 aastased. Neid oli seal tubli bussitäis, oma 50 küll. Jõudsin 6-tunnise lennu jooksul kaks filmi ära vaadata: Jaagu kiidetud Gone Girl ja sõjafilmi Fury. Birdmani proovisin ka vaadata, aga selle jaoks oleks mul subtiitreid vaja läinud.
Dakari pisikeses ja vanas lennujaamas oli lisaks meie hiigelsuurele Boeing 777-le veel mitu lendu samal ajal maandunud, mistõttu seisin viisasabas üle tunni. Kui olin oma kohvri kenasti kätte saanud, jäin lennujaama parklasse Kauri ootama – helistasin talle kohe kui olin jõudnud õue Eesti suveõhtu õhusoojusega öösse. Kauril ja Lillel kulus oma veerand tundi, et kohale jõuda. Niikaua vaatasin ümberringi kulgevaid rõõmsaid pikki musti inimesi. Mõned olid paksud, enamik mitte. Mõned kandsid veidraid läikivaid siidriideid või araablaste stiilis valgeid hõlste, enamik siiski täiesti tavalisi euroopalikke teksaseid. Üks pikk noormees tuiskas mööda, üleni erksavärvilistesse sätendavatesse hõlstidese uppununa ja jalas kiiskav-kuldsed sandaalid. Tallinnas jätaks peast segase või karvenaliks valmistuja mulje, siin tundus normaalsena. Taksopakkujaid tuli kümneid ligi, aga nad olid kõik väga viisakad ja jätsid mu rahule kui kuulsid, et sõber mulle järgi tuleb. Mitu neist pakkus, et helistab ise mu sõbrale. Senegallased pidavat väga uhked olema oma “teranga” ehk külalislahkuse üle, seda külalislahkust kinnitab omalt poolt ka Wikitravel. Sõitsime siis hirmus vana Renault taksoloksuga hotelli, mis asub neemetipu lähedal. See on Aafrika läänepoolseim punkt, edasi on ainult Atlandi ookean, Roheneeme saared ja siis juba Ameerika. Hotell Madamel oli kulunud moega, aga mu tuba oli avar ja voodit kattis uhke moskiitovõrk. Tuba oli keemilist lõhna täis, just enne minu saabumist oli ilmselt moskiitotõrjet tehtud. Vaid ühte sääske sattusin nägema vannitoas, ju siis oli tõhus mürk. Et reisiväsimus oli suur, ei hakanud keskööl enam ringi kondama ja pärast päevikuridade kirjapanemist keerasin magama.
Mardi reisiblogi 