Tähtis päev

Hotellist väljusime tavapäraselt kl 8. Gerardo kurtis, et ummikutest läbipääsemiseks peab ta kodust 6.45 väljuma. Hommikul oli plaanis kohtumine kolmanda võimaliku doktorandi-kandidaadi Ronaldiga, kes avaldas soovi doktorantuuri astuda alles sel nädalal. Ta helistas aga kaks korda ja palus kohtumise edasilükkamist. Ka kolmandal kokkulepitud ajal ei ilmunud ta kohale ja see muutis Gerardo pahuraks. Ta rääkis, et neil on grusiinidega sarnane mõiste “10.00 sharp Guatmelan time”, mis tähendab tegelikult 10:15. Samas on noored ja tegusad chapin’id (see on guatemallaste nimetus nende endi kohta) võtnud kasutusele mõiste “new Guatemalan time”, mis tähendab kohaleilmumist 15 min enne kokkulepitud aega. Marcela kasutas mu plaanimatu jõudeaja ä’ra ning tegi minuga lubatud intervjuu. Ta nimelt oli kirjutanud artikli vastuseks ühele nimekale Guatemaala sotsialistile ja selles üritas ta põhjendada esimese ja teise maailmasõja mõju Guatemaalale. Unustasin vist enne mainida, et Marcela on majandusteaduskonna dekaan – kõva saavutus nii noore naisterahva kohta. Ta üritas oma artiklis kritiseerida kohalike kommunistide seisukohta, et Lenin oli õige mees ja ainult Stalin tõlgendas Lenini ideid valesti. Üllatav oli see, et ta ei teadnud midagi NEPist ega sellest, et tegelikult oli nii Leninil kui Stalinil Saksamaaga tehnig. Molotov-Ribbentropi pakti ei usu (ega taha kuulda) siinsed kommunistid veel praegugi.
Tunnise hilinemisega saabus lõpuks ka Ronald, kes on minu arusaamist mööda arvutiteaduskonna prodekaan, aga samas õpetab 28 tundi nädalas. See teave koos tema eriliselt viletsa inglise keele oskusega tekitas meis Gerardoga tõsiseid kahtlusi tema suutlikkuses doktoriõppega toime tulla. Gerardo selgitas talle pikalt hispaania keeles midagi ja ilmselt veenas teda doktoriõpinguid edasi lükkama.
Seejärel rääkisin Gerardole augu pähe, et läheks sööks lõunat hoopis mõnes lähedalasuvas ostukeskuses, kust ma ehk saaksin endale viisaka ülikonna õhtuse aktuse jaoks, kus ma olin peaesinejaks plaanitud. Gerardo viis mind siis oma lemmikpoodi ühes Viru keskuse mõõtu ostukeskuses. See rõivapood kuulus Saul E. Mendez ketti, mis on suurim ja kvaliteetseim kohalik bränd Guatemaalas. Seal pidi tal olema selline müüja Maynor, kes teab tema mõõtusid, koduse riidekapi sisu ja maitseid nii täpselt, et viimase jõulu ajal oli Marcelal lihtne Gerardole kinki osta: lihtsalt ütles tollele Maynorile, et paluks mingit särki Gerardo, mis talle meeldiks. Maynor oli super, viskas mulle ühe pilgu kaugelt ja tõi kohe täpselt nagu mu keha järgi õmmeldud ülikondasid kolm tükki. Ma ütlesin, et usaldan tema maitset ja ta valis ise neist kolmest musta. Sama lugu kordus pükste ja särgiga – esimese korraga täppi ilma mõõtmata. Poorvisin täiskomplekti selga (vaid püksisääre otsad olid veel töötlemata) ja Gerardo ütles tunnustavalt, et ma näen elegantne välja.  Sobivaid kingi me küll sellest poest ei leidnud. Nii kaua kui poes töötav rätsep mu püksisääre pikkuse parajaks tegi, käisime kingapoes, kust sain täitsa viisakad mustad kingad. Seejärel käisime lõunat söömas sama ostukeskuse restoranis, kus on suurem akvaarium kui Helsingi või Stockholmi akvaariumis. Seal oli nii haisid, raisid kui muid suuri ookeanikalu. Sebastianil pidi meeldima seal söömas käia nende kalade pärast. Magustoitu sõime alakorruse kohvikus – ma polegi varem ehtsat, oma silme all leeklambiga karamellistatud  crépe’i saanud. Gerardo, kes on 7 aastat Prantsusmaal elanud, pidas siinseid crépe’isid paremaks Prantusmaa omadest. Ta rääkis, et tema eurooplastest sõbrad ei saanud aru, miks ta Prantsumaa elu Guatemaala vastu vahetas. Aga talle tõesti meeldib oma kodumaa väga ja ta näeb siin endal rohkem potentsiaali kui sotsialismi tõttu stagneeruval Prantsusmaal. Ka hiljem õhtusöögile sõites kirusid Gerardo ja Marcela Pranstusmaad: kuidas seda maad hävitavad riiklikult paika pandud hinnad ja jaburad reeglid (nt ei tohi boss oma alluvale meili saata pärast tööpäeva lõppu). Neil olevat kõige valusam olnud vaadata pensioniealisi prantslasi, tänu kelle pingutustele Prantsusmaast sai paarikümne aasta eest üks maailma rikkamaid riike ja kes nüüd peavad pensionikärbete tõttu piskuga läbi ajama. Nad on mõlemad ikka väga ideelised kapitalistid, kontoriseinal ripub Frederik Bastiat’ pilt koos tsitaadiga. Ka see koosolekuruum, millest Gerardo endale ajutiselt kabineti on teinud, on tegelikult Bastiat’ nimeline. Gerardol on praegu üks veebiarendusfirma, aga kohe pärast lihavõtteid käivitab ta uue väikefirma, millel on juba investeerijad olemas (UFM õppejõud) ja väga lahe äri-idee. Nimelt plaanib Gerardo hakkata kiirkorras välja koolitama tarkvara-arendajaid väljaspool pealinna, kus andekatel noortel puuduvad tulevikuväljavaated. Gerardo on kogenud programmeerijana veendunud, et tegelikult pole tarvkara-arendajal kõrgharidust valmis ja piisava pädevusega tööjõu saab koolitada 8 kuuga. Arendajaid vajavad IT-ettevõtted katavad koolituskulu, noored ei pea ise midagi maksma. Koolitus on üles ehitatud agiilses tarkvara-arenduses ülipopulaarsele SCRUM-meetodile, kus programmeerimisülesnded on esitatud õpivälkjunditega seotud töökäskudena ja 4-5 liikmeline rühm vastutab tervikuna iga rühmaliikme edasijõudmise eest. Kui hästimakstud ülikoolitöö kõrvalt kahte edukat firmat juhtida, siis saab ehk ka tasutud selle uue maja pangalaenu, mille Gerardo ja Marcela juba välja on valinud. Hind 385 000 USD, sissemakse/omarahastus 30%, kuumakse algul lausa 5000 USD – minu jaoks ulmelised summad, nagu ka kahe uhiuue auto eest praegu makstav 1000 USD kuus. Ja Sebastian käib riigi parimas ja kalleimas erakoolis, mille kuumaks on praegu (lastaias) 300 USD, edaspidi aga oluliselt kõrgem. Keskharidus pidi Guatemaalas olema praktiliselt täies mahus erakoolide käes, ka odavamates on kuu õppemaksuks 200 USD. Ülikooli õppemaks on 500 – 2000 USD kuus. Minu rehkenduse järgi ei ole siin õpetajatest abielupaaril võimalik oma kahe täispalga eest oma lapsi keskkooligi panna, rääkimata ülikoolist. Gerardo kinnitas seda, aga see ei tundunud teda häirivat. Teda rabas omakorda hoopis Eesti hariduskorraldus, kus erakoole praktiliselt ei eksisteeri ja lisaks tasuta haridusele igas maanurgas (ja kõrgkooliski) saavad õpilased ka tasuta riigi kulul koolilõuna.
Pärast pikaksveninud lõunapausi käisime veel läbi käsitöömeistrite turult lennujaama lähedal, et Vladimirile kingitus kaasa osta. Marcela soovitas osta puust puuvlijad, mis nägid väga uhked välja. Võtsin ka endale veel juurde ühe kohvipuu juurikast tehtud vaagna, milles neli hiigelsuurt puust kohviuba. Põhimõtteliselt olid siin sarnased kaubad kui varemnähtud turgudel, aga kvaliteetsemad ja kallimad. Tagasitee turult ülikooli venis ummikute tõttu väga pikaks ja Gerardo sai mulle teha kohaliku muusika ülevaate,mängides oma iPhone’ist autoraadios erinevaid näiteid: meie Ivo Linnale vastav veteranmuusik Juan Luis Guerra, Guatemaalas algselt kõrbenud ja Mehhikos-Peruus-Boliivias kiiresti superstaariks saanud Ricardo Arjona (kelle laulutekstid pidavat hästi vaimukad olema). Ja lõpuks ka Fernando Delgadillo, kelle žanri Gerardo nimetas “troba” tuletisena trubaduurist, sest ta laulab üksi kitarri saatel. Algselt võitluslikke folk-laule esitanud Delgadillo on tänaseks oma tekstid pigem romantilisele lainele keeranud, kuigi muusika on ikka samalaadne.
Kl 18 algas pedagoogikateaduskonnas pidulik doktoriõppekava avamise aktus, kuhu lisaks kohalikele professoritele oli kohale tulnud ka Prantuse ja Hispaania saatkonna esindjad ning meedia (toosama Reutersi tüüp, kes mind teisipäeval intervjuueeris ja mitu fotograafi-kaamerameest). Eesti lipp oli ka laval, aga valepidi vardas – Marcela ja Gerardo tõttasid kohe õigeks pöörama kui apsu mainisin. Alustati hümniga, mis oli jube pikk ja mida kõik kaasa laulisd, käsi südamel. Ka mina panin käe südamele, mis paljudele miskipärast muljet avaldas (ma saaksin veel aru kui ma oleksin kaasa laulnud hispaania keeles 4 salmi). Marcela järel rääkis Rodriguez, kes asendab hiljutise seljaoperatsiooni tõttu haiglas viibivat pedagoogikateaduskonna dekaani Bernado Moralest (ehk siis Gerardo 80-aastast matemaatikust isa). Seejärel pidas Gerardo ise doktorikooli juhina väga asjaliku kõne, korraliku visuaaliga Keynote slaidid taustaks. Mulle tõlkis kogu jutu reaalajas ära väga professionaalne tõlk. Minu kõne pidigi kõige pikem olema, aga selle venitas veel pikemaks tõlkimine iga kahe lause järel. Lõpetasin lausega: “I fell in love with your country” (mis on ka tõsi), aga unustasin lisada eile Gerardolt õpitud “yo soy chapin” (ehk JFK Berliini kõnet parafraseerides: mina olen guatemaallane).
Aktusele järgnes bankett näputoidu ja veini-kokteiliga oma ülikooli muusikaosakonna tudengitest kahemehebändi saatel. Bänd oli väga hea (elektrikitarr ja trumm), alustasid minulegi tuntud bossade jms kohaliku kraamiga, aga rahvale meeldisid rohkem teises pooles esitatud jazzi-standardid ja muud ameerika vanad lood. Enne kolmanda seti algust palusin bändilt kitarri laenuks ja laulsin “Muinaslugu muusikas”, mida ei osanud keegi oodata ja mida kuulati tähelepanelikult vaikides (bändist üritati seni ikka üle karjuda).
Pidulikule õhtusöögile sõitsime kolmekesi Gerardo ja Marcelaga nende lemmikrestorani, kust avanes fantastiline vaade tuledes hiigellinnale. Pealinnas ja selle vahetus läheduses olevates satelliitlinnades elab 8 miljonit elanikku riigi 12 miljonist. Osa äärelinnades on vaid magalad ja sealt kesklinna tööle kulgevad inimesed teiktiavad igal hoomikul jubedaid ummikuid. Üks osav kinnisvarafirma tabad frustreerunud liiklejate hella närvi kui riputas kõige hullema ummikukoha juurde suure loosungi: Parem elu on võimalik! Allpool aga väikeses kirjas: lihtsalt see maksab pisut rohkem. Igatahes oli ummik veel täies elujõus kui me kl 19.30 restorani suunas liikusime – tipptund pidavat siinses liikluses kestma kl 16  – 20. Õhtusöögi hakatuseks mekkisime siinset auhinnatud rummi, mis maitses nagu hea konjak. Söögiks valisime mina ja Gerardo suure merevähi, mis pidi siin kolm korda odavam olema kui Lissabonis. Oli ikka jube hea küll.
Ja siis oligi see reis otsas – noored viskasid mind hotelli ära ja tellisid mulle kl neljaks hommikul takso. Kõigi nende sisseostude pakkimisega läks nii kaua aega, et magada sain vaid paar tundi.