Maailma ilusaim järv

Õhtul ei suutnud ma kuidagi üleval olla ega tööasju teha, kustusin juba kl 21 ja kl 3 oli uni läinud. Poolteist tundi Isaac Asimovi Asumi-sarja viimase raamatuga aitasid Une-Matiga jälle sõbraks saada ja kl 5.30 ärkasin äratuskella peale. Gerardo oli kl 6 oma uue luksusliku Hyunday Sonataga ukse ees, nagu lubatud. Hommikusöök jäi ära, varane väljasõit pidi aitama vältida hommikui ummikuid linna piiril ja pisut ehk aitas ka. Kui lõpuks korraliku hoo sisse saime, siis ei jõudnud ma ära imestada kui head teed siin on: neljarealine, eraldusribaga, sile betoontee. Valitsus olevat viimse 5-7 aasta jooksul hakanud korralikult teedesse investeerima. Vaid ühes kohas oli tee pikalt sirge ja selle kohaga pidi Gerardo isal mälestusi olema 1976 aasta maavärina ajast. Toona hukkus Guatemaalas 26 000 inimest ja pealinna rahvas käis väikelennukitega toitu-tarbeasju toomas kannatanutele. Seda sirget teelõiku kasutati lennuväljana siis. Tee peal nägime nii liikluseeskirjade vastaselt kastis reisivaid tüüpe kui ka vahvaid värvilisi busse, mis pidavat olema USAs pensionile saadetud koolibussid, mille loomupäraselt oranži värvi siis guatemaallased oma kunstioskusi harrastades quetzali moodi kirju sulestiku alla peidavad. Kirjud bussid kihutasid hulljulgelt, nii mõnegi katusel oli suured pambud.


Kl 8 paiku tegime peatuse teeäärses söögikohas, kus oli ka väike turg. Ostsin mõned suveniirid kaasa, sest pühapäeval Antigua turul oli Marcela mul soovitanud ostlemise just Atitlani tee peale jäävate turgude peale jätta. Sõime mõlemad tipico hommikusöögi, mis koosnes vedelast kaerahelbepudrust (sinna sisse pool ülimaitsvat banaani seibidena) ja kahest peopesa-suurusest maisitortillast, kummagi peal praetud muna – üks rohelise, teine punase kastme all. Juurde veel traditsioonilist musta oamöksi, praetud plaataneid ja valget juustu. Tagatipuks pistsime kahepeale kinni veel ka suure puuviljakokteili, milletaolisi juba Eestis ei saa. Meie kõrval patsutas üks rahvariides naine tortillasid lapikuks ja küpsetas sealsamas suures plekk-kausis. Osad tortillad olid mustad – mustast maisist tehtud, selgitas Gerardo. Pöörasin tähelepanu ka meie lauaplaadile: see oli ühest jämedast puutüvest lõigatud seib. Meil küll nii jämedaid puid ei kasva.



Mõne aja pärast läks maantee kitsamaks ja läbis Chimaltenango linna, mida Gerardo pikal tja südamest põhjas – et miks peab selline kole linn kiirtee peal ees olema ja reisi poole tunni jagu pikemaks tegema. See linn olevad üks patuurgas, õhtul tagasi sõites nägimegi sel pikal tänaval eriti nappides riietes lõbutüdrukuid endale kliente püüdmas.


Pärast mitte eriti turistisõbraliku Solola linna läbimist jõudsime esimesele vaateplatvormile, kust nägi Atitlani järve. Wikipeedia väitel on saksa rännumees Alexander von Humboldt seda nimetanud maailma ilusaimaks järveks.



Tegemist on Kesk-Ameerika sügavaima järvega (340 m), mis on miskipärast tekkinud hiid-vulkaanikraatrisse ja mida praegugi ümbritsevad vulkaanid. Neist vaid üks aktiivne – Volcan Atitlan, mis viimati purskas 1853. Vaateplatvormil pildid tehtud ja ohhetamised ohhetatud, laskusime serpentiini mööda alla Panajacheli linna, kus elab ka Gerardo prantslannast ema. Ta tuli Guatemaalasse 20-aastasena, abiellus endast kaks korda vanema matemaatikaprofessoriga ja jäigi. Ma uurisin, et kuidas ta ikka Euroopas tulla ja jääda julges kodusõja ajal. Gerardo arvas, et kodusõjast pealinnas eriti ei teatudki, kogu madin käid mägedes ja metsades.
Parkisime auto järveäärse restorani turvaparklasse ja rentisime endale 12-kohalise paadi kolmeks tunniks.



Paadimees Arturo oli tõeline proff, juhtis paati kindla käega, vahepeal lausa surfates suuremate lainete peal. Kui tavaliselt on Atitlani veepind vaikne, siis täna jooksis ikka päris korralikult “jäneseid”. Ilmateade oli juba eile lausa tormihoiatuse andnud ja Panajacheli linn oli keskööst saati ilma elektrita.

Esimene peatuspunkt meie paadireisil oli vastaskaldal asuv San Juan, millest kujuneski päeva nael. Usutavasti pole see linnake veel jõudnud Lonely Planeti lehekülgedele, ka mitte “off the beaten tracks” peatükki.






Igatahes oli tegu autentse ja elusa külaga, kus igamees tundis meie paadikaptenit Arturot ja teda juba kaugelt erilise vilejupiga tervitas. Ma arvasin algul, et kõik niimoodi siin tervitavad, aga tuli välja, et see on üksnes Arturo firmavile ja teda kõik lihtsalt armastavad siin. Kahjuks ei õnnestunud mul seda vliet kordagi video peale saada ja lõpuks palusin lihtsalt ise Arturol seda mulle kaamerasse vilistada.
Arturo juhatas meid esmalt pangaautomaadi juurde, mis minu kaarti miskipärast ei tunnistanud. Siis külastasime tegusate kohalike naiste käsitöö-kooperatiivi, mille eesmärgiks on hoida elus esivanemate oskused.

Üks tüsedam naine näitas meile põhjalikult ette, kuidas puu otsast nopitud puuvillatopp vabastatakse seemnest, oksaraagudega 20 pekstes kraasitakse, sõrme vahel robustseks lõngaks kedratakse ja taimedega värvitakse. Ta demostreeris ka salli kudumist kangastelgede moodi tehnikaga, aga ilma kangastelgedeta – vaid kangaspool oli tuttav.





Tegin selles kooperatiivis kõvasti sisseoste, sest siin kulutatu läheb kindlasti õigesse kohta. Ja tegelikult olid need asjad ka ilusamad kui teeäärsetes turistilõksudes. Ka Gerardo ostis oma perele siit käsitööd kaasa, ta polnud varem siia linnakesse sattunud. Gerardo uuris, kas sel kooperatiivl ka veebipoodi on ja lubas pakkuda abi selle püstipanekul. Gerardol on nimelt 8 programmeerijaga veebiarendusfirma – millal ta küll veel sellega tegeleda jõuab. Järgmiseks juhatas Arturo meid üle tee elava kunksmoori juurde, kes tegi meile põhjaliku demo oma ürdiaias. Lasi iga taime maitsta (meliss, piparmünt, salvei, sidrunhein jne) ja selgitas, milliste hädade vastu see aitab. Tema käest ostsin kiilanemise vastast öko-šampooni ja vahva lõhnaküünla teokarbi sees.

Viimased sisseostud tegin artisaanide kooperatiivis, ostsin kunstniku enda käest kaks kirevat pilti.




Sadamas tagasi olles imestasin uppunud majade üle. Arturo selgitas, et mõne aasta eest olevat vesi ootamatult paari meetri võrra tõusnud järves ja kõik rannaäärsed restoranid ja sadamarajatised jäd vee alla. Enne paati istumist vaatasin veel korra San Juani poole tagasi ja nägin künka kohal tiirutavat hiigelkotkast.

Edasisõit Santiago Atitlani linnakse suunas oli vaevaline tugeva külgtuule ja suurte lainete tõttu. Paat hüppas nagu lutsukivi laineharjalt teisele ja me saime Gerardoga märjaks veepritsmetest.


Lõpuks olime siiski päral ja nägime ka siinses sadamas uppunud maju. Paadisillal polnud ühtegi vaba kohta ja meie sinivalge Isabel pargiti kahe kõrvutiseisva paadi juurde kolmandaks. Oletasin, et meie naaberpaadi nimi “La Otra” tähendab “Teine” (The Other). Gerardo naeris ja ütles, et mitte lihtsalt “teine”, vaid “naissooste teine” – ehk siis paadimehe teine armastus, mis ta kodunt naise kõrvalt ikka ja jälle järvele veab. Ühest paadist teise ulpides ronisime paadisillale ja meid tiriti kohe suht agressiivselt kaubandusvõrku.



See linn oli paksult turiste täis, ei saa aru küll miks. Nii pikki turulette polnud ma varem veel kusagil näinud ja nii pealetükkivaid müüjaid ka mitte. Mul oli kaks eesmärki – osta endale peakate (sest pealagi oli juba päiksest hell) ja tricksterist joodikjumala Maximoni nukk, mis oli jäänud Antiguas ostmata. Lõpuks leidsime ühest poekesest just selle musta Maximoni nuku, müüjaks oli ainsa inimesena poes viibiv 6-aastane poiss. Arturo ütles et see must on hoopis ühes teises linnas austatav SanSimon, sest siinne Maximon on kirjude riideräbalatega kaetud tavaliselt.


Arturo lubas meid päris-Maximoni juurde viia. Nimelt on ainult siin Santiagos selline komme, et Maximoni ordu liikmed hoiavad aastakaupa oma kodus elusuuruses, kirjude riideräbalatega kaetud Maximoni kuju, mille juures teised siis saavad palvetamas käia. Korda aastas viiakse Maximon siis suure protsessiooniga järgmisse peresse. Tee Maximoni juurde viis mööda meetrilaiuseid räpaseid minitänavaid ning see kodu oli ka ikka väga vaene ja räpane.

Maximoni koduks olevasse kanakuuti sisenemine maksis 2 ja pildistamine 10 quetzali. Joodikjumalal oli tavapäraselt suitsev sigarillo hambus ja kaabu peas, aga me ei hakanud täisrituaali läbi tegema. See sisaldanuks näiteks punnsuutäie rummi puristamist jumaluse kere peale ja mingi loitsu lausumist. Maximon on muide sedasorti jumal, kellelt ei paluta mitte häid asju, vaid hoopis seda, et ta palujale halba ei teeks. Bully god ühesõnaga, keeras mu foto ka uduseks – ma ju ei pakkunud talle suitsu ega rummi.

Pärast Maximoni käisime läbi ka “õigest” pühakojast, kus meid üllatasid roosadesse XXL-särkidesse riietetud pühakukujud. Kord aastas pidi neil riideid vahetatama, siis valitakse jälle mingi uus värv.





Teel sadamsse nägime veel kohalikku puuvlijaturgu ja Atitlani järve maketti.




Tagasitee üle järve Panajacheli suunas oli väga vaevaline, sest vastutuul ja lainetus olid veelgi tugevnenud. Panajachelile lähenedes vaibus aga tuul ja ilm läks suisa palavaks.

Panajachelis sõitsime mingi dokumendi üleandmiseks läbi Gerardo psühholoogiaprofessorist ema juurest, kellel sain kätt suruda ja paar sõna vahetada. Gerardo lubas esmaspäeval tagasi olla siin, et aidata emal kolida paar tänavat edasi asuvasse uude majja.
Tagasiteel sõime ühes teeäärses restoranis, mis sarnanes väga hommikul külastatuga. Tee läks üle mägede, vahepeal näitas auto termomeeter vaid +14. Terve tee kuulas Gerardo Ewert & Two Dragons plaati, mis talle väga meeldis. Ta arvas, et see on nüüd tema uus lemmikbänd, parim kogu maailmas. Pealinnas võtsid meid vastu klaaspilvelõhkujad ja ummikud.