Doktorandid

Startisime ülikooli suunas taas kl 8 hommikul. Kui doktorikooli kontorisse jõudsime, tekkis Gerardol Carlaga ilmselgelt mingi konflikt ja Carla marssis välja, enam ma teda ei näinud. Gerardo tunnistas hiljem, et tal oli juba varem probleeme Carlaga ja viimaseks piisaks karikas oli see, et täna kl 9 peale lubas Carla kaks erinevat kohtumist kattuma Gerardo kalendris. Üks telefonikõne personaliosakonda ja Carla viidi kohe üle teise osakonda.

Esimene kohtumine sel päeval oli mul ajakirjanikuga, kes inglise keelt vaevalt purssis, aga väitis end olevat Reutersi korrespondendi. Ta kribas minu jutu peale oma ruudulisse kaustikusse lühikesi märkmeid teha, loodetavasti sai ikka aru mu jutust piisavalt. Pärast töötasime kummagi doktorandi (Roberto ja Carlosega) üle tunni, et panna paika doktoritöö teema ja edasiste tegevuste kava. Mõlemad on väga meeldivad ja targad inimesed, armastavad õpetamist ja matemaatikat. Carlos (keda mina juhendama hakkan) on pannud püsti väga uhke matemaatika-wiki, millel on sadu tuhandeid kasutajaid erinevates hispaaniakeelsetes riikides. Saime mõlemaga kenasti ühele lainele ja kirjutasime alla doktoriõppe lepingud. Lõunat käisime söömas mu hotelli lähedal asuvas mehhiko restoranis, sõin ülimaitsvaid enchiladasid. Gerardo rääkis guatemaallaste vastikust suhtumisest mehhiklastesse, kuigi enamus kirujatest pole ise naabermaal käinud ega mehhiklastega kohtunudki. Gerardo ise pole Mehhikos käinud, mehhiklastega on põhjalikumalt kokku puutunud vaid Prantsusmaal doktorantuuris olles. Ta pidas mehhiklasi väga lahketeks ja soojadeks inimesteks, kes suhtuvad sõbralikult guatemaallastesse. Puhkamas eelistavad Gerardo ja Marcela käia aga hoopis Salvadoris, kus nad ka tuleva nädalal lihavõttepühadeks on basseiniga maja üürinud mere äärde. Võrdlesime ka Guatemaalat ja Costa Ricat: esimene pidi olema oluliselt rikkam, aga samas ebaturvalisem. Samas peavad naaberrahvad ticosid (kostariikalasi) ülbikuteks ja ei suuda tõsiselt võtta nende hüüdlauset Kesk-Ameerika Šveitsiks olemise kohta. Turvalisuse teema juurde jõudes mainis Gerardo karmi statistikat: Ciudad de Guatemalas üksi tapetakse iga päev keskmiselt 10 inimest tulirelvaga, enamus just rööviga seoses, kuigi ette tuleb ka kartellide vahelisi arveteklaarimisi. Ta jutustas ka ühe loo oma mehhiko külalistest, kelle ta majutas siiasamasse Clarion Suites hotelli ja keelas (nagu minulgi) omapead ringi hulkuda. Järgmisel päeval nimetasid mehhiklased teda vangivalvuriks ja kiitsid, et nendega ei juhtunud midagi kui nad lähedalasuvas taco-restoranis õhtust sõid. Seepeale mainis Gerardo, et just samas restoranis oli kuu aja eest tapetud neli inimest: AK-47 avas tule möödasõitva auto aknast, sihtides ühte inimest – ülejäänud oli lihtsalt collateral damage. Sellepärast näebki siin linnapildis nii palju püssimehi: koolide väravas, kaupluste uksel, villade ümber kõrguvate müüride otsas. Ainult eile külastatud Cayala linnaosas on turvamehed varjus, kannavad soliidseid ülikondi ja kasutavad moodsaimat turvatehnikat: sajad kaamerad, näotuvastus jms. Kui korra Cayalas pahateoga silma oled jäänud, sind sinna enam sisse ei lasta – kuigi Cayala on täiesti avatud, ilma tõkkepuude ja taradeta. Sõdureid ja soomustatud džiipe suurekaliibriliste kuulipildujatega nägin siiski vaid esimesel päeval Antiguasse sisenedes, aga see oli ebaharilik ka Marcelale ja Gerardole, kes seostasid seda mingi kõrge riigitegelase või väliskülalise saabumisega vanalinna.

Homme hommikul pean varem ärkama, sest juba kl 6 sõidame Gerardoga kahekesi Atitlani järve äärde. Pidavat kolmetunnine sõit olema, aga teed on head. Ma sain nii aru, et külastame järveäärses Panajachel’i linnas elavat Gerardo ema.