Tööd peab ka tegema

Hommikul kl 8 olid Gerardo ja Marcela sama autoga hotelli ees, nad lähevad igal hommikul nii vara tööle. Gerardole helistas keegi ja sain aru, et jutt käis minust. Tegu olevat neljapäeval avatava doktoriõppekava ettevalmistustega, millest kahjuks pidi kõrvale jääma Gerardo 80-aastane matemaatikust isa, kes on Galileo Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna dekaan. Tal olevat 4 päeva tagasi olnud seljaoperatsioon – samasugune kui Vladimiril mõne aasta eest. Gerardo tutvustas mulle põgusalt ülikooli campust ja oma sekretäri Carlat. Kuni Gerardo käis mingil koosolekul, sain ma oma meilid vastatud ja tema tagasi jõudes hakkasime kavandama kahe esimese doktorandi uurimisteemade valikut. Mul oli juba lennukis valmis mõeldud nimekiri 10 teemaga, mis seondusid meil käimasolevate projektidega. Gerardole need teemad meeldisid ja valsime kummagi doktorandi jaoks ühe lemmiku välja.

Lõunat käisime söömas naaberülikoolis, mis on mitte üksnes Guatemaala, vaid kogu Kesk-Ameerika kõige elitaarsem Universidad Francisco Morraquin, ehk UFM. Selle ülikooli asutas 1971 Guatemaala valgustatud oligarh, kahhelplaatide äriga miljardäriks saanud Manuel Ayau, kel oli ette näidata ka doktorikraad Northwoodi Ülikoolist USAs. UFM on rõhutatult kapitalistlikke vaateid propageeriv ülikool riigis, kus enamus intellektuaalidest (s.h. riigi ainsa avaliku ülikooli õppejõud) on selgelt vasakpoolsete vaadetega. Gerardo rääkis, et tema õppis omal ajal informaatikat just UFM-is, aga kui informaatikateaduskond seal liiga populaarseks ja suureks muutus, siis sunniti see eralduma ja nõnda sündis Galileo Ülikool. Gerardol olevat palju sõpru UFM-is (s.h. eelmine UFM prorektor, kellega koos Gerardo asutas ühe väikese veebiarendusfirma), aga sellest ei tohtivat teada tema ülemused Galielos, kuna sama campust jagavad kaks ülikooli ei saa omavahel üldse läbi. Aga see campus oli ikka üliuhke, ma pole nii ilusat veel kusagil näinud. Disainitud mingi kuulsa jaapani (maastiku)arhitekti poolt, upub rohelusse ja õitesse. Toit oli ka väga hea ja tervislik, mingi ameerika tervisetoidukett GoGreen. Pärast lõunat kirjutasin valmis lühikese kokkuvõtte kummagi doktorandi teemapüstitusest, mis oli mõeldud sisendina homme toimuvatele konsultatsioonideks. Vahepeal helistas veel üks IT-taustaga kandidaat, kes soovis e-õppe teemal doktoritööd teha uues avatavas kasvatusteaduste doktorikoolis.

Mingil hetkel pärast lõunat küsis Gerardo sekretär Carla, et ega ma jalutada ei soovi. Kuna juhe oli kokku jooksnud, siis võtsin pakkumise vastu ja tegime kahekesi tiiru UFM campuse peal. Carlal oli vist suhtlemisvajadus, ta üritas hoolimata kehvast inglise keele oskusest mulle rääkida oma elust. Et on elanud 4 aastat illegaalina oma õe juures Dallases, pärast seda kui mees Guatemaalas autoõnnetuses surma sai. Et ta elab koos keskkooli lõpetava tütre ja emaga väikeses korteris. Et enne töötas samas ülikoolis rektori sekretärina. Et tahaks kangesti sõita külla teisele õele, kes elab Austrias. Järgmisel päeval sain Gerardolt teada, et see oli olnud Carla viimane tööpäev. Ma märkasin ka nendevahelises suhtluses pingeid ja mulle jäi mulje, et Gerardo lasi Carla lahti.

Kl 17 viskas Gerardo mind hotelli, lubades kl 21 järgi tulla ja õhtusöögile viia. Järele tuli mulle hoopis Marcela, sest temal lõppes loeng just kl 20.30 paiku ja ta sattus mu hotellile lähemal olema oma autoga. Sõitsime uhkesse Cayala linnaossa, mille püstitas paari aasta eest siinne suhkrumagnaat. Cayala kohta ütles Gerardo, et see on “linn linna sees”. Ühtses pseudo-ajaloolises ja suurejoonilises stiilis majad: konverentsi- ja kaubanduskeskus, restoranid, kirik, elumajad. Ühes neist majadest pidi väike Sebastian kaks korda nädalas karatetrennis käima, mis talle väga meeldib. Hiljuti olevat ta isegi 3-aastaste karateturniiri võitnud, Gerardo näitas oma telefonist mulle fotot Sebastianist täisvarustuses: ki, kindad ja peakaitse.

Õhtust sõime jaapani restoranis, mis oli suurepärane. Alustasime sushist ja krevetitäidesega seepiast, seejärel praadis kokk otse meie laua küljes oleva pleki peal igasugu köögivilju ja kala (teppanyaki on sellise küpsetamisviisi/toidu nimi). Mingil hetkel pani ta praadimisplekile ehitatud sibulatornile tule otsa, leek tõusis poolemeetriseks.

Joogiks soovitas Gerardo michelada’t: õlu, millesse segatud segatud Worchestershire kastet, sidrunimahla, Tabascot ja soola – väga veider maitse. Ja klaasiserv oli ka soolaga kaetud, nagu tequilaga tehakse.