Tähtis päev

Hotellist väljusime tavapäraselt kl 8. Gerardo kurtis, et ummikutest läbipääsemiseks peab ta kodust 6.45 väljuma. Hommikul oli plaanis kohtumine kolmanda võimaliku doktorandi-kandidaadi Ronaldiga, kes avaldas soovi doktorantuuri astuda alles sel nädalal. Ta helistas aga kaks korda ja palus kohtumise edasilükkamist. Ka kolmandal kokkulepitud ajal ei ilmunud ta kohale ja see muutis Gerardo pahuraks. Ta rääkis, et neil on grusiinidega sarnane mõiste “10.00 sharp Guatmelan time”, mis tähendab tegelikult 10:15. Samas on noored ja tegusad chapin’id (see on guatemallaste nimetus nende endi kohta) võtnud kasutusele mõiste “new Guatemalan time”, mis tähendab kohaleilmumist 15 min enne kokkulepitud aega. Marcela kasutas mu plaanimatu jõudeaja ä’ra ning tegi minuga lubatud intervjuu. Ta nimelt oli kirjutanud artikli vastuseks ühele nimekale Guatemaala sotsialistile ja selles üritas ta põhjendada esimese ja teise maailmasõja mõju Guatemaalale. Unustasin vist enne mainida, et Marcela on majandusteaduskonna dekaan – kõva saavutus nii noore naisterahva kohta. Ta üritas oma artiklis kritiseerida kohalike kommunistide seisukohta, et Lenin oli õige mees ja ainult Stalin tõlgendas Lenini ideid valesti. Üllatav oli see, et ta ei teadnud midagi NEPist ega sellest, et tegelikult oli nii Leninil kui Stalinil Saksamaaga tehnig. Molotov-Ribbentropi pakti ei usu (ega taha kuulda) siinsed kommunistid veel praegugi.
Tunnise hilinemisega saabus lõpuks ka Ronald, kes on minu arusaamist mööda arvutiteaduskonna prodekaan, aga samas õpetab 28 tundi nädalas. See teave koos tema eriliselt viletsa inglise keele oskusega tekitas meis Gerardoga tõsiseid kahtlusi tema suutlikkuses doktoriõppega toime tulla. Gerardo selgitas talle pikalt hispaania keeles midagi ja ilmselt veenas teda doktoriõpinguid edasi lükkama.
Seejärel rääkisin Gerardole augu pähe, et läheks sööks lõunat hoopis mõnes lähedalasuvas ostukeskuses, kust ma ehk saaksin endale viisaka ülikonna õhtuse aktuse jaoks, kus ma olin peaesinejaks plaanitud. Gerardo viis mind siis oma lemmikpoodi ühes Viru keskuse mõõtu ostukeskuses. See rõivapood kuulus Saul E. Mendez ketti, mis on suurim ja kvaliteetseim kohalik bränd Guatemaalas. Seal pidi tal olema selline müüja Maynor, kes teab tema mõõtusid, koduse riidekapi sisu ja maitseid nii täpselt, et viimase jõulu ajal oli Marcelal lihtne Gerardole kinki osta: lihtsalt ütles tollele Maynorile, et paluks mingit särki Gerardo, mis talle meeldiks. Maynor oli super, viskas mulle ühe pilgu kaugelt ja tõi kohe täpselt nagu mu keha järgi õmmeldud ülikondasid kolm tükki. Ma ütlesin, et usaldan tema maitset ja ta valis ise neist kolmest musta. Sama lugu kordus pükste ja särgiga – esimese korraga täppi ilma mõõtmata. Poorvisin täiskomplekti selga (vaid püksisääre otsad olid veel töötlemata) ja Gerardo ütles tunnustavalt, et ma näen elegantne välja.  Sobivaid kingi me küll sellest poest ei leidnud. Nii kaua kui poes töötav rätsep mu püksisääre pikkuse parajaks tegi, käisime kingapoes, kust sain täitsa viisakad mustad kingad. Seejärel käisime lõunat söömas sama ostukeskuse restoranis, kus on suurem akvaarium kui Helsingi või Stockholmi akvaariumis. Seal oli nii haisid, raisid kui muid suuri ookeanikalu. Sebastianil pidi meeldima seal söömas käia nende kalade pärast. Magustoitu sõime alakorruse kohvikus – ma polegi varem ehtsat, oma silme all leeklambiga karamellistatud  crépe’i saanud. Gerardo, kes on 7 aastat Prantsusmaal elanud, pidas siinseid crépe’isid paremaks Prantusmaa omadest. Ta rääkis, et tema eurooplastest sõbrad ei saanud aru, miks ta Prantsumaa elu Guatemaala vastu vahetas. Aga talle tõesti meeldib oma kodumaa väga ja ta näeb siin endal rohkem potentsiaali kui sotsialismi tõttu stagneeruval Prantsusmaal. Ka hiljem õhtusöögile sõites kirusid Gerardo ja Marcela Pranstusmaad: kuidas seda maad hävitavad riiklikult paika pandud hinnad ja jaburad reeglid (nt ei tohi boss oma alluvale meili saata pärast tööpäeva lõppu). Neil olevat kõige valusam olnud vaadata pensioniealisi prantslasi, tänu kelle pingutustele Prantsusmaast sai paarikümne aasta eest üks maailma rikkamaid riike ja kes nüüd peavad pensionikärbete tõttu piskuga läbi ajama. Nad on mõlemad ikka väga ideelised kapitalistid, kontoriseinal ripub Frederik Bastiat’ pilt koos tsitaadiga. Ka see koosolekuruum, millest Gerardo endale ajutiselt kabineti on teinud, on tegelikult Bastiat’ nimeline. Gerardol on praegu üks veebiarendusfirma, aga kohe pärast lihavõtteid käivitab ta uue väikefirma, millel on juba investeerijad olemas (UFM õppejõud) ja väga lahe äri-idee. Nimelt plaanib Gerardo hakkata kiirkorras välja koolitama tarkvara-arendajaid väljaspool pealinna, kus andekatel noortel puuduvad tulevikuväljavaated. Gerardo on kogenud programmeerijana veendunud, et tegelikult pole tarvkara-arendajal kõrgharidust valmis ja piisava pädevusega tööjõu saab koolitada 8 kuuga. Arendajaid vajavad IT-ettevõtted katavad koolituskulu, noored ei pea ise midagi maksma. Koolitus on üles ehitatud agiilses tarkvara-arenduses ülipopulaarsele SCRUM-meetodile, kus programmeerimisülesnded on esitatud õpivälkjunditega seotud töökäskudena ja 4-5 liikmeline rühm vastutab tervikuna iga rühmaliikme edasijõudmise eest. Kui hästimakstud ülikoolitöö kõrvalt kahte edukat firmat juhtida, siis saab ehk ka tasutud selle uue maja pangalaenu, mille Gerardo ja Marcela juba välja on valinud. Hind 385 000 USD, sissemakse/omarahastus 30%, kuumakse algul lausa 5000 USD – minu jaoks ulmelised summad, nagu ka kahe uhiuue auto eest praegu makstav 1000 USD kuus. Ja Sebastian käib riigi parimas ja kalleimas erakoolis, mille kuumaks on praegu (lastaias) 300 USD, edaspidi aga oluliselt kõrgem. Keskharidus pidi Guatemaalas olema praktiliselt täies mahus erakoolide käes, ka odavamates on kuu õppemaksuks 200 USD. Ülikooli õppemaks on 500 – 2000 USD kuus. Minu rehkenduse järgi ei ole siin õpetajatest abielupaaril võimalik oma kahe täispalga eest oma lapsi keskkooligi panna, rääkimata ülikoolist. Gerardo kinnitas seda, aga see ei tundunud teda häirivat. Teda rabas omakorda hoopis Eesti hariduskorraldus, kus erakoole praktiliselt ei eksisteeri ja lisaks tasuta haridusele igas maanurgas (ja kõrgkooliski) saavad õpilased ka tasuta riigi kulul koolilõuna.
Pärast pikaksveninud lõunapausi käisime veel läbi käsitöömeistrite turult lennujaama lähedal, et Vladimirile kingitus kaasa osta. Marcela soovitas osta puust puuvlijad, mis nägid väga uhked välja. Võtsin ka endale veel juurde ühe kohvipuu juurikast tehtud vaagna, milles neli hiigelsuurt puust kohviuba. Põhimõtteliselt olid siin sarnased kaubad kui varemnähtud turgudel, aga kvaliteetsemad ja kallimad. Tagasitee turult ülikooli venis ummikute tõttu väga pikaks ja Gerardo sai mulle teha kohaliku muusika ülevaate,mängides oma iPhone’ist autoraadios erinevaid näiteid: meie Ivo Linnale vastav veteranmuusik Juan Luis Guerra, Guatemaalas algselt kõrbenud ja Mehhikos-Peruus-Boliivias kiiresti superstaariks saanud Ricardo Arjona (kelle laulutekstid pidavat hästi vaimukad olema). Ja lõpuks ka Fernando Delgadillo, kelle žanri Gerardo nimetas “troba” tuletisena trubaduurist, sest ta laulab üksi kitarri saatel. Algselt võitluslikke folk-laule esitanud Delgadillo on tänaseks oma tekstid pigem romantilisele lainele keeranud, kuigi muusika on ikka samalaadne.
Kl 18 algas pedagoogikateaduskonnas pidulik doktoriõppekava avamise aktus, kuhu lisaks kohalikele professoritele oli kohale tulnud ka Prantuse ja Hispaania saatkonna esindjad ning meedia (toosama Reutersi tüüp, kes mind teisipäeval intervjuueeris ja mitu fotograafi-kaamerameest). Eesti lipp oli ka laval, aga valepidi vardas – Marcela ja Gerardo tõttasid kohe õigeks pöörama kui apsu mainisin. Alustati hümniga, mis oli jube pikk ja mida kõik kaasa laulisd, käsi südamel. Ka mina panin käe südamele, mis paljudele miskipärast muljet avaldas (ma saaksin veel aru kui ma oleksin kaasa laulnud hispaania keeles 4 salmi). Marcela järel rääkis Rodriguez, kes asendab hiljutise seljaoperatsiooni tõttu haiglas viibivat pedagoogikateaduskonna dekaani Bernado Moralest (ehk siis Gerardo 80-aastast matemaatikust isa). Seejärel pidas Gerardo ise doktorikooli juhina väga asjaliku kõne, korraliku visuaaliga Keynote slaidid taustaks. Mulle tõlkis kogu jutu reaalajas ära väga professionaalne tõlk. Minu kõne pidigi kõige pikem olema, aga selle venitas veel pikemaks tõlkimine iga kahe lause järel. Lõpetasin lausega: “I fell in love with your country” (mis on ka tõsi), aga unustasin lisada eile Gerardolt õpitud “yo soy chapin” (ehk JFK Berliini kõnet parafraseerides: mina olen guatemaallane).
Aktusele järgnes bankett näputoidu ja veini-kokteiliga oma ülikooli muusikaosakonna tudengitest kahemehebändi saatel. Bänd oli väga hea (elektrikitarr ja trumm), alustasid minulegi tuntud bossade jms kohaliku kraamiga, aga rahvale meeldisid rohkem teises pooles esitatud jazzi-standardid ja muud ameerika vanad lood. Enne kolmanda seti algust palusin bändilt kitarri laenuks ja laulsin “Muinaslugu muusikas”, mida ei osanud keegi oodata ja mida kuulati tähelepanelikult vaikides (bändist üritati seni ikka üle karjuda).
Pidulikule õhtusöögile sõitsime kolmekesi Gerardo ja Marcelaga nende lemmikrestorani, kust avanes fantastiline vaade tuledes hiigellinnale. Pealinnas ja selle vahetus läheduses olevates satelliitlinnades elab 8 miljonit elanikku riigi 12 miljonist. Osa äärelinnades on vaid magalad ja sealt kesklinna tööle kulgevad inimesed teiktiavad igal hoomikul jubedaid ummikuid. Üks osav kinnisvarafirma tabad frustreerunud liiklejate hella närvi kui riputas kõige hullema ummikukoha juurde suure loosungi: Parem elu on võimalik! Allpool aga väikeses kirjas: lihtsalt see maksab pisut rohkem. Igatahes oli ummik veel täies elujõus kui me kl 19.30 restorani suunas liikusime – tipptund pidavat siinses liikluses kestma kl 16  – 20. Õhtusöögi hakatuseks mekkisime siinset auhinnatud rummi, mis maitses nagu hea konjak. Söögiks valisime mina ja Gerardo suure merevähi, mis pidi siin kolm korda odavam olema kui Lissabonis. Oli ikka jube hea küll.
Ja siis oligi see reis otsas – noored viskasid mind hotelli ära ja tellisid mulle kl neljaks hommikul takso. Kõigi nende sisseostude pakkimisega läks nii kaua aega, et magada sain vaid paar tundi.

Maailma ilusaim järv

Õhtul ei suutnud ma kuidagi üleval olla ega tööasju teha, kustusin juba kl 21 ja kl 3 oli uni läinud. Poolteist tundi Isaac Asimovi Asumi-sarja viimase raamatuga aitasid Une-Matiga jälle sõbraks saada ja kl 5.30 ärkasin äratuskella peale. Gerardo oli kl 6 oma uue luksusliku Hyunday Sonataga ukse ees, nagu lubatud. Hommikusöök jäi ära, varane väljasõit pidi aitama vältida hommikui ummikuid linna piiril ja pisut ehk aitas ka. Kui lõpuks korraliku hoo sisse saime, siis ei jõudnud ma ära imestada kui head teed siin on: neljarealine, eraldusribaga, sile betoontee. Valitsus olevat viimse 5-7 aasta jooksul hakanud korralikult teedesse investeerima. Vaid ühes kohas oli tee pikalt sirge ja selle kohaga pidi Gerardo isal mälestusi olema 1976 aasta maavärina ajast. Toona hukkus Guatemaalas 26 000 inimest ja pealinna rahvas käis väikelennukitega toitu-tarbeasju toomas kannatanutele. Seda sirget teelõiku kasutati lennuväljana siis. Tee peal nägime nii liikluseeskirjade vastaselt kastis reisivaid tüüpe kui ka vahvaid värvilisi busse, mis pidavat olema USAs pensionile saadetud koolibussid, mille loomupäraselt oranži värvi siis guatemaallased oma kunstioskusi harrastades quetzali moodi kirju sulestiku alla peidavad. Kirjud bussid kihutasid hulljulgelt, nii mõnegi katusel oli suured pambud.
Untitled
Untitled
Kl 8 paiku tegime peatuse teeäärses söögikohas, kus oli ka väike turg. Ostsin mõned suveniirid kaasa, sest pühapäeval Antigua turul oli Marcela mul soovitanud ostlemise just Atitlani tee peale jäävate turgude peale jätta. Sõime mõlemad tipico hommikusöögi, mis koosnes vedelast kaerahelbepudrust (sinna sisse pool ülimaitsvat banaani seibidena) ja kahest peopesa-suurusest maisitortillast, kummagi peal praetud muna – üks rohelise, teine punase kastme all. Juurde veel traditsioonilist musta oamöksi, praetud plaataneid ja valget juustu. Tagatipuks pistsime kahepeale kinni veel ka suure puuviljakokteili, milletaolisi juba Eestis ei saa. Meie kõrval patsutas üks rahvariides naine tortillasid lapikuks ja küpsetas sealsamas suures plekk-kausis. Osad tortillad olid mustad – mustast maisist tehtud, selgitas Gerardo. Pöörasin tähelepanu ka meie lauaplaadile: see oli ühest jämedast puutüvest lõigatud seib. Meil küll nii jämedaid puid ei kasva.
Untitled
Untitled
Untitled
Mõne aja pärast läks maantee kitsamaks ja läbis Chimaltenango linna, mida Gerardo pikal tja südamest põhjas – et miks peab selline kole linn kiirtee peal ees olema ja reisi poole tunni jagu pikemaks tegema. See linn olevad üks patuurgas, õhtul tagasi sõites nägimegi sel pikal tänaval eriti nappides riietes lõbutüdrukuid endale kliente püüdmas.
Untitled
Untitled
Pärast mitte eriti turistisõbraliku Solola linna läbimist jõudsime esimesele vaateplatvormile, kust nägi Atitlani järve. Wikipeedia väitel on saksa rännumees Alexander von Humboldt seda nimetanud maailma ilusaimaks järveks.
Untitled
Untitled
Untitled
Tegemist on Kesk-Ameerika sügavaima järvega (340 m), mis on miskipärast tekkinud hiid-vulkaanikraatrisse ja mida praegugi ümbritsevad vulkaanid. Neist vaid üks aktiivne – Volcan Atitlan, mis viimati purskas 1853. Vaateplatvormil pildid tehtud ja ohhetamised ohhetatud, laskusime serpentiini mööda alla Panajacheli linna, kus elab ka Gerardo prantslannast ema. Ta tuli Guatemaalasse 20-aastasena, abiellus endast kaks korda vanema matemaatikaprofessoriga ja jäigi. Ma uurisin, et kuidas ta ikka Euroopas tulla ja jääda julges kodusõja ajal. Gerardo arvas, et kodusõjast pealinnas eriti ei teatudki, kogu madin käid mägedes ja metsades.
Parkisime auto järveäärse restorani turvaparklasse ja rentisime endale 12-kohalise paadi kolmeks tunniks.
UntitledUntitled
Untitled
Untitled
Paadimees Arturo oli tõeline proff, juhtis paati kindla käega, vahepeal lausa surfates suuremate lainete peal. Kui tavaliselt on Atitlani veepind vaikne, siis täna jooksis ikka päris korralikult “jäneseid”. Ilmateade oli juba eile lausa tormihoiatuse andnud ja Panajacheli linn oli keskööst saati ilma elektrita.
Untitled
Esimene peatuspunkt meie paadireisil oli vastaskaldal asuv San Juan, millest kujuneski päeva nael. Usutavasti pole see linnake veel jõudnud Lonely Planeti lehekülgedele, ka mitte “off the beaten tracks” peatükki.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Igatahes oli tegu autentse ja elusa külaga, kus igamees tundis meie paadikaptenit Arturot ja teda juba kaugelt erilise vilejupiga tervitas. Ma arvasin algul, et kõik niimoodi siin tervitavad, aga tuli välja, et see on üksnes Arturo firmavile ja teda kõik lihtsalt armastavad siin. Kahjuks ei õnnestunud mul seda vliet kordagi video peale saada ja lõpuks palusin lihtsalt ise Arturol seda mulle kaamerasse vilistada.
Arturo juhatas meid esmalt pangaautomaadi juurde, mis minu kaarti miskipärast ei tunnistanud. Siis külastasime tegusate kohalike naiste käsitöö-kooperatiivi, mille eesmärgiks on hoida elus esivanemate oskused.
Untitled
Üks tüsedam naine näitas meile põhjalikult ette, kuidas puu otsast nopitud puuvillatopp vabastatakse seemnest, oksaraagudega 20 pekstes kraasitakse, sõrme vahel robustseks lõngaks kedratakse ja taimedega värvitakse. Ta demostreeris ka salli kudumist kangastelgede moodi tehnikaga, aga ilma kangastelgedeta – vaid kangaspool oli tuttav.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Tegin selles kooperatiivis kõvasti sisseoste, sest siin kulutatu läheb kindlasti õigesse kohta. Ja tegelikult olid need asjad ka ilusamad kui teeäärsetes turistilõksudes. Ka Gerardo ostis oma perele siit käsitööd kaasa, ta polnud varem siia linnakesse sattunud. Gerardo uuris, kas sel kooperatiivl ka veebipoodi on ja lubas pakkuda abi selle püstipanekul. Gerardol on nimelt 8 programmeerijaga veebiarendusfirma – millal ta küll veel sellega tegeleda jõuab. Järgmiseks juhatas Arturo meid üle tee elava kunksmoori juurde, kes tegi meile põhjaliku demo oma ürdiaias. Lasi iga taime maitsta (meliss, piparmünt, salvei, sidrunhein jne) ja selgitas, milliste hädade vastu see aitab. Tema käest ostsin kiilanemise vastast öko-šampooni ja vahva lõhnaküünla teokarbi sees.
Untitled
Viimased sisseostud tegin artisaanide kooperatiivis, ostsin kunstniku enda käest kaks kirevat pilti.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Sadamas tagasi olles imestasin uppunud majade üle. Arturo selgitas, et mõne aasta eest olevat vesi ootamatult paari meetri võrra tõusnud järves ja kõik rannaäärsed restoranid ja sadamarajatised jäd vee alla. Enne paati istumist vaatasin veel korra San Juani poole tagasi ja nägin künka kohal tiirutavat hiigelkotkast.
Untitled
Edasisõit Santiago Atitlani linnakse suunas oli vaevaline tugeva külgtuule ja suurte lainete tõttu. Paat hüppas nagu lutsukivi laineharjalt teisele ja me saime Gerardoga märjaks veepritsmetest.
Untitled
Untitled
Lõpuks olime siiski päral ja nägime ka siinses sadamas uppunud maju. Paadisillal polnud ühtegi vaba kohta ja meie sinivalge Isabel pargiti kahe kõrvutiseisva paadi juurde kolmandaks. Oletasin, et meie naaberpaadi nimi “La Otra” tähendab “Teine” (The Other). Gerardo naeris ja ütles, et mitte lihtsalt “teine”, vaid “naissooste teine” – ehk siis paadimehe teine armastus, mis ta kodunt naise kõrvalt ikka ja jälle järvele veab. Ühest paadist teise ulpides ronisime paadisillale ja meid tiriti kohe suht agressiivselt kaubandusvõrku.
Untitled
Untitled
Untitled
See linn oli paksult turiste täis, ei saa aru küll miks. Nii pikki turulette polnud ma varem veel kusagil näinud ja nii pealetükkivaid müüjaid ka mitte. Mul oli kaks eesmärki – osta endale peakate (sest pealagi oli juba päiksest hell) ja tricksterist joodikjumala Maximoni nukk, mis oli jäänud Antiguas ostmata. Lõpuks leidsime ühest poekesest just selle musta Maximoni nuku, müüjaks oli ainsa inimesena poes viibiv 6-aastane poiss. Arturo ütles et see must on hoopis ühes teises linnas austatav SanSimon, sest siinne Maximon on kirjude riideräbalatega kaetud tavaliselt.
Untitled
Untitled
Arturo lubas meid päris-Maximoni juurde viia. Nimelt on ainult siin Santiagos selline komme, et Maximoni ordu liikmed hoiavad aastakaupa oma kodus elusuuruses, kirjude riideräbalatega kaetud Maximoni kuju, mille juures teised siis saavad palvetamas käia. Korda aastas viiakse Maximon siis suure protsessiooniga järgmisse peresse. Tee Maximoni juurde viis mööda meetrilaiuseid räpaseid minitänavaid ning see kodu oli ka ikka väga vaene ja räpane.
Untitled
Maximoni koduks olevasse kanakuuti sisenemine maksis 2 ja pildistamine 10 quetzali. Joodikjumalal oli tavapäraselt suitsev sigarillo hambus ja kaabu peas, aga me ei hakanud täisrituaali läbi tegema. See sisaldanuks näiteks punnsuutäie rummi puristamist jumaluse kere peale ja mingi loitsu lausumist. Maximon on muide sedasorti jumal, kellelt ei paluta mitte häid asju, vaid hoopis seda, et ta palujale halba ei teeks. Bully god ühesõnaga, keeras mu foto ka uduseks – ma ju ei pakkunud talle suitsu ega rummi.
Untitled
Pärast Maximoni käisime läbi ka “õigest” pühakojast, kus meid üllatasid roosadesse XXL-särkidesse riietetud pühakukujud. Kord aastas pidi neil riideid vahetatama, siis valitakse jälle mingi uus värv.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Teel sadamsse nägime veel kohalikku puuvlijaturgu ja Atitlani järve maketti.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Tagasitee üle järve Panajacheli suunas oli väga vaevaline, sest vastutuul ja lainetus olid veelgi tugevnenud. Panajachelile lähenedes vaibus aga tuul ja ilm läks suisa palavaks.
Untitled
Panajachelis sõitsime mingi dokumendi üleandmiseks läbi Gerardo psühholoogiaprofessorist ema juurest, kellel sain kätt suruda ja paar sõna vahetada. Gerardo lubas esmaspäeval tagasi olla siin, et aidata emal kolida paar tänavat edasi asuvasse uude majja.
Tagasiteel sõime ühes teeäärses restoranis, mis sarnanes väga hommikul külastatuga. Tee läks üle mägede, vahepeal näitas auto termomeeter vaid +14. Terve tee kuulas Gerardo Ewert & Two Dragons plaati, mis talle väga meeldis. Ta arvas, et see on nüüd tema uus lemmikbänd, parim kogu maailmas. Pealinnas võtsid meid vastu klaaspilvelõhkujad ja ummikud.
Untitled

Doktorandid

Startisime ülikooli suunas taas kl 8 hommikul. Kui doktorikooli kontorisse jõudsime, tekkis Gerardol Carlaga ilmselgelt mingi konflikt ja Carla marssis välja, enam ma teda ei näinud. Gerardo tunnistas hiljem, et tal oli juba varem probleeme Carlaga ja viimaseks piisaks karikas oli see, et täna kl 9 peale lubas Carla kaks erinevat kohtumist kattuma Gerardo kalendris. Üks telefonikõne personaliosakonda ja Carla viidi kohe üle teise osakonda.

Galileo ülikooli campus
Galileo ülikooli campus

Esimene kohtumine sel päeval oli mul ajakirjanikuga, kes inglise keelt vaevalt purssis, aga väitis end olevat Reutersi korrespondendi. Ta kribas minu jutu peale oma ruudulisse kaustikusse lühikesi märkmeid teha, loodetavasti sai ikka aru mu jutust piisavalt. Pärast töötasime kummagi doktorandi (Roberto ja Carlosega) üle tunni, et panna paika doktoritöö teema ja edasiste tegevuste kava. Mõlemad on väga meeldivad ja targad inimesed, armastavad õpetamist ja matemaatikat. Carlos (keda mina juhendama hakkan) on pannud püsti väga uhke matemaatika-wiki, millel on sadu tuhandeid kasutajaid erinevates hispaaniakeelsetes riikides. Saime mõlemaga kenasti ühele lainele ja kirjutasime alla doktoriõppe lepingud. Lõunat käisime söömas mu hotelli lähedal asuvas mehhiko restoranis, sõin ülimaitsvaid enchiladasid. Gerardo rääkis guatemaallaste vastikust suhtumisest mehhiklastesse, kuigi enamus kirujatest pole ise naabermaal käinud ega mehhiklastega kohtunudki. Gerardo ise pole Mehhikos käinud, mehhiklastega on põhjalikumalt kokku puutunud vaid Prantsusmaal doktorantuuris olles. Ta pidas mehhiklasi väga lahketeks ja soojadeks inimesteks, kes suhtuvad sõbralikult guatemaallastesse. Puhkamas eelistavad Gerardo ja Marcela käia aga hoopis Salvadoris, kus nad ka tuleva nädalal lihavõttepühadeks on basseiniga maja üürinud mere äärde. Võrdlesime ka Guatemaalat ja Costa Ricat: esimene pidi olema oluliselt rikkam, aga samas ebaturvalisem. Samas peavad naaberrahvad ticosid (kostariikalasi) ülbikuteks ja ei suuda tõsiselt võtta nende hüüdlauset Kesk-Ameerika Šveitsiks olemise kohta. Turvalisuse teema juurde jõudes mainis Gerardo karmi statistikat: Ciudad de Guatemalas üksi tapetakse iga päev keskmiselt 10 inimest tulirelvaga, enamus just rööviga seoses, kuigi ette tuleb ka kartellide vahelisi arveteklaarimisi. Ta jutustas ka ühe loo oma mehhiko külalistest, kelle ta majutas siiasamasse Clarion Suites hotelli ja keelas (nagu minulgi) omapead ringi hulkuda. Järgmisel päeval nimetasid mehhiklased teda vangivalvuriks ja kiitsid, et nendega ei juhtunud midagi kui nad lähedalasuvas taco-restoranis õhtust sõid. Seepeale mainis Gerardo, et just samas restoranis oli kuu aja eest tapetud neli inimest: AK-47 avas tule möödasõitva auto aknast, sihtides ühte inimest – ülejäänud oli lihtsalt collateral damage. Sellepärast näebki siin linnapildis nii palju püssimehi: koolide väravas, kaupluste uksel, villade ümber kõrguvate müüride otsas. Ainult eile külastatud Cayala linnaosas on turvamehed varjus, kannavad soliidseid ülikondi ja kasutavad moodsaimat turvatehnikat: sajad kaamerad, näotuvastus jms. Kui korra Cayalas pahateoga silma oled jäänud, sind sinna enam sisse ei lasta – kuigi Cayala on täiesti avatud, ilma tõkkepuude ja taradeta. Sõdureid ja soomustatud džiipe suurekaliibriliste kuulipildujatega nägin siiski vaid esimesel päeval Antiguasse sisenedes, aga see oli ebaharilik ka Marcelale ja Gerardole, kes seostasid seda mingi kõrge riigitegelase või väliskülalise saabumisega vanalinna.

Homme hommikul pean varem ärkama, sest juba kl 6 sõidame Gerardoga kahekesi Atitlani järve äärde. Pidavat kolmetunnine sõit olema, aga teed on head. Ma sain nii aru, et külastame järveäärses Panajachel’i linnas elavat Gerardo ema.

Tööd peab ka tegema

Hommikul kl 8 olid Gerardo ja Marcela sama autoga hotelli ees, nad lähevad igal hommikul nii vara tööle. Gerardole helistas keegi ja sain aru, et jutt käis minust. Tegu olevat neljapäeval avatava doktoriõppekava ettevalmistustega, millest kahjuks pidi kõrvale jääma Gerardo 80-aastane matemaatikust isa, kes on Galileo Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna dekaan. Tal olevat 4 päeva tagasi olnud seljaoperatsioon – samasugune kui Vladimiril mõne aasta eest. Gerardo tutvustas mulle põgusalt ülikooli campust ja oma sekretäri Carlat. Kuni Gerardo käis mingil koosolekul, sain ma oma meilid vastatud ja tema tagasi jõudes hakkasime kavandama kahe esimese doktorandi uurimisteemade valikut. Mul oli juba lennukis valmis mõeldud nimekiri 10 teemaga, mis seondusid meil käimasolevate projektidega. Gerardole need teemad meeldisid ja valsime kummagi doktorandi jaoks ühe lemmiku välja.
Galileo ülikooli campus
Lõunat käisime söömas naaberülikoolis, mis on mitte üksnes Guatemaala, vaid kogu Kesk-Ameerika kõige elitaarsem Universidad Francisco Morraquin, ehk UFM. Selle ülikooli asutas 1971 Guatemaala valgustatud oligarh, kahhelplaatide äriga miljardäriks saanud Manuel Ayau, kel oli ette näidata ka doktorikraad Northwoodi Ülikoolist USAs. UFM on rõhutatult kapitalistlikke vaateid propageeriv ülikool riigis, kus enamus intellektuaalidest (s.h. riigi ainsa avaliku ülikooli õppejõud) on selgelt vasakpoolsete vaadetega. Gerardo rääkis, et tema õppis omal ajal informaatikat just UFM-is, aga kui informaatikateaduskond seal liiga populaarseks ja suureks muutus, siis sunniti see eralduma ja nõnda sündis Galileo Ülikool. Gerardol olevat palju sõpru UFM-is (s.h. eelmine UFM prorektor, kellega koos Gerardo asutas ühe väikese veebiarendusfirma), aga sellest ei tohtivat teada tema ülemused Galielos, kuna sama campust jagavad kaks ülikooli ei saa omavahel üldse läbi. Aga see campus oli ikka üliuhke, ma pole nii ilusat veel kusagil näinud. Disainitud mingi kuulsa jaapani (maastiku)arhitekti poolt, upub rohelusse ja õitesse. Toit oli ka väga hea ja tervislik, mingi ameerika tervisetoidukett GoGreen. Pärast lõunat kirjutasin valmis lühikese kokkuvõtte kummagi doktorandi teemapüstitusest, mis oli mõeldud sisendina homme toimuvatele konsultatsioonideks. Vahepeal helistas veel üks IT-taustaga kandidaat, kes soovis e-õppe teemal doktoritööd teha uues avatavas kasvatusteaduste doktorikoolis.
Galileo ülikooli campus
Galileo ülikooli campus
Galileo ülikooli campus
Galileo ülikooli campus
Galileo ülikooli campus

Mingil hetkel pärast lõunat küsis Gerardo sekretär Carla, et ega ma jalutada ei soovi. Kuna juhe oli kokku jooksnud, siis võtsin pakkumise vastu ja tegime kahekesi tiiru UFM campuse peal. Carlal oli vist suhtlemisvajadus, ta üritas hoolimata kehvast inglise keele oskusest mulle rääkida oma elust. Et on elanud 4 aastat illegaalina oma õe juures Dallases, pärast seda kui mees Guatemaalas autoõnnetuses surma sai. Et ta elab koos keskkooli lõpetava tütre ja emaga väikeses korteris. Et enne töötas samas ülikoolis rektori sekretärina. Et tahaks kangesti sõita külla teisele õele, kes elab Austrias. Järgmisel päeval sain Gerardolt teada, et see oli olnud Carla viimane tööpäev. Ma märkasin ka nendevahelises suhtluses pingeid ja mulle jäi mulje, et Gerardo lasi Carla lahti.
Kl 17 viskas Gerardo mind hotelli, lubades kl 21 järgi tulla ja õhtusöögile viia. Järele tuli mulle hoopis Marcela, sest temal lõppes loeng just kl 20.30 paiku ja ta sattus mu hotellile lähemal olema oma autoga. Sõitsime uhkesse Cayala linnaossa, mille püstitas paari aasta eest siinne suhkrumagnaat. Cayala kohta ütles Gerardo, et see on “linn linna sees”. Ühtses pseudo-ajaloolises ja suurejoonilises stiilis majad: konverentsi- ja kaubanduskeskus, restoranid, kirik, elumajad. Ühes neist majadest pidi väike Sebastian kaks korda nädalas karatetrennis käima, mis talle väga meeldib. Hiljuti olevat ta isegi 3-aastaste karateturniiri võitnud, Gerardo näitas oma telefonist mulle fotot Sebastianist täisvarustuses: ki, kindad ja peakaitse.

Paseo Cayalá, Guatemala-19
Galileo ülikooli campus

Õhtust sõime jaapani restoranis, mis oli suurepärane. Alustasime sushist ja krevetitäidesega seepiast, seejärel praadis kokk otse meie laua küljes oleva pleki peal igasugu köögivilju ja kala (teppanyaki on sellise küpsetamisviisi/toidu nimi). Mingil hetkel pani ta praadimisplekile ehitatud sibulatornile tule otsa, leek tõusis poolemeetriseks.
Galileo ülikooli campus
Joogiks soovitas Gerardo michelada’t: õlu, millesse segatud segatud Worchestershire kastet, sidrunimahla, Tabascot ja soola – väga veider maitse. Ja klaasiserv oli ka soolaga kaetud, nagu tequilaga tehakse.

Guac and Micheladas-16
Galileo ülikooli campus

Äge esmatutvus Guatemaalaga

6.aprill
Ilmaprognoos
Hommikusöök oligi just nii hea nagu Marcela ennustas. Lisaks tavapärasele munapudrule ja peekonile võtsin musta oamöksi, praetud plaatani ja singi-juustutäidiega maisitortilla. Plaatan on banaanitaoline puuvili, mida toorelt ei sööda (teeb kõhu haigeks), aga praetuna on suurepärane. Krooniks oli aga puuviljalett, kus võtta igat sorti kohalikku kraami: mango, papaia, ananass, melon, maasikad, greip. Peale kohalikku maitsestamata jogurtit – imehea!
Guatemaala maitsed
Guatemaala rahaühik quetzale on saanud nime siinse rahvuslinnu järgi, kes kunagi oli maajade püha lind ja praeguseks väljasuremisohus. Kurss on väga mugav meeles pidada: 1 EUR = 10 quetzales.
Kohalik raha
Kl 10 paiku olid Marcela ja Gerardo kohal, seekord kaasas ka 2 aasta ja 8 kuu vanune kiharpäine väikemees Sebastian, kellega kohe suureks sõbraks sain. Mingil hetkel kui auto ummikute tõttu pikemalt passima jäi, kolis ta ise oma turvatoolist ette minu sülle. Ta üritas mulle laulda “Old McDonalds had a farm” inglise keeles, aga kuna tal lutt kogu aeg suus oli, siis ei saanud ma sellest midagi aru. Kohale jõudes otsisime tükk aega parkimiskohta ja panime päikesekreemi peale nii mulle kui Sebastianile.
Päikesekreem

Plaanis oli veeta terve päev Antigua de Guatemala’s, mis oli kuni 16. sajandini Guatemaala pealinn ja hispaania koloniaalvalitsuse keskpunkt regioonis. Maavärinahirmu tõttu madalate majadega ja rangelt malelaua-mustris tänavaskeemiga linn on Guatemaala peamine turismiobjekt ja meie sattusime siia aasta kõige kuumemal nädalal. Just samal päeval algas lihavõttte-eelne püha nädal Semana Santa, mille jooksul iga päev 8-10 tunnine protsessioon linna läbi käib, kandes üliraskeid pühakujusid: mehed kannavad Jeeuse kuju, lapsed Puha Paulust ja naised Neitsi Maarjat. Iga 100 meetri tagant vahetuvad kandjad, kel seljas lillad ürbid. Hommikul kl 9 alustanud protsessioon jõuab kl 16 paiku (aga tegelikkuses pigem kl 18) kohalikku kirikusse, mis paikneb linna keskväljakul. Nagu kõigis siinsetes linnades, nii on ka Antigua keskväljakul park koos purskkaevuga, pargi ühel küljel kirik, teisel linnavalitsuse hoone, kolmandal küljel kaupmeeste gildihoone. Mulle meeldib rohkem Helsingi Senaattitori, kus valitsushoone vastas on ülikool neljanda võimuna.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Linna kohal kõrgub hiiglaslik vulkaan Volcan de Agua, mile otsas asunud järv mõne sajandi eest Antigua uputas.
Veevulkaan
Kõigil tänavatel, kuhu protsessioon veel jõudnud polnud, tegelesid kohalikud osavnäpud küpressilõhnalisest saepurust kirevate mandala-laadsete mustrite loomisega. Osad neist saepuruvaipadest kujutasid piiblistseene, teised lihtsal kauneid lillelisi mustreid. Iga vaiba juures oli üks poiss veepritsiga, kelle ülesandeks oli vaipa niiskena hoida, et tuul seda minema ei kannaks enne protsessiooni saabumist. Öeldakse, et elu on lühike, aga kunst pikk: selle kunsti eluiga jäi küll üürikeseks. Samas alustasid kunstnikud järgmisel hommikul vara uuesti otsast peale, korrates oma ajutist kunstiväljendust kuni Semana Santa kulminatsioonini Suure Reede eelõhtul.
Värvivaiba loomine
Värvivaiba kastmine
Värvivaiba loomine
Värvivaip
Värvivaiba kastmine
Värvivaiba sünd
Värvivaiba sünd
Linn oli täis lillades hõlstides mehi ja poisse, sest paljud tahtsid anda oma panuse raske Jeesuse kandmisse. Kandjad pidid kiriku kassase maksma mitte väga suure summa.
Untitled
See igal aastal korduv riitus asendab siinsele rahvale palverände ja samalaadsed protsessioonid toimuvad tänapäeval igas linnas. Siiski on Antigua oma kõige tuntum ja tõmbab kõige rohkem rahvast ligi. Tiirutasime paar tundi mööda linna ringi, aga rongkäigule me pihta ei saanud. Vahelduseks külastasime maavärinas kannatada saanud iidset kloostrit, millest on nüüd saanud noobel hotell. Tegelikult oli sinna vaja sisse põigata ka Sebastiani mähkmete vahetamiseks. Marcela naeris, et Sebastian hüüab alati naiste WC-sse sisenedes “Tere, naised!”.
Pühakud
Õied
Pühakud
Vesi
Vana katedraali varemed
Tänavamüüjad pakkusid igasugu kraami: nii lillas rüüs nukke rongkäigule kaasa kõristamiseks kui krõbuskeid suhu pistmiseks. Ostsime krõbeda maiustuse nimega corbata, mis pidi tähendama lipsu.
Untitled
Untitled
Ka siin nägi Kabulist tuttavat pilti, kus ühte roostetanud autosse oli topitud oma 10 inimest või mootorrata selga viis.
Untitled
Pärast kloostrit käisime söömas ühes väga kenas restoranis, kus meile pakuti kohalikku (tipico) toitu: käntsakas loomaliha, siinsamas värskelt küpsetatud maisitortilla, tuttav must oamöks, valgejuust ja mõnus punane meestemoos.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Restorani uksel tervitasid meid kaks veidra välimusega kolonisti-nukku, keda pärismaalased hüüavad moro’deks ja kellegi lapsi hirmutatakse.
Untitled
Restoranis mängis terve meestebänd muusikat ühel ksülofoni moodi hiigelpillil.
Untitled
Seejärel külastasime kohaliku ehtemeistri töökoda (eripäraks nefriiithelmed, nefriiti kaevandatakse vaid Hiinas-Koreas ja Kesk-Ameerikas), kust ostisn Jaanale kaelaehte koos kõrvarõngastega. Kahjuks ei lubatud ehtemeistri juures pilte teha, sest kardetakse seal müüdavate maaja nefriitmaskide võltsimist.
Untitled
Tänavalt ostsin värske mango liistudena, millele lisatud soola, tšillit ja kama moodi jahu.
Untitled
Käisime ka turul, kus leidus igasugu huvitavat kraami.
Untitled
Untitled
Untitled
Kõige põnevam oli turul üks joodiku moodi nukk, mida leidus igas suuruses. See pidavat olema üks pärismaalaste kohailkest jumalatest Mišamon (ilmselt tuletis San Simon’ist), kellele pakutakse ohvrianniks viina ja suitsu, paludes vastutasuks õnne vms.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Tassisin väsinud Sebastiani süles, kuna ta keeldus kellegi teise sülle minemast. Lõpuks moosis Marcela ta kuidagi ära ja ta nõustus isa sülle ümber kolima, kus ta peatselt ka magama jäi. Jätsime Marcela koos Sebastianiga autosse ootama ja kõndisime Gerardoga tagasi, lootes protsessiooni näha. Varsti meil vedaski, ühel tänavaristil oli rahvas troppis ja hulk lillades hõlstides kandjaid rivistunud vahetuseks. Kulus veel oma pool tundi, enne kui aeglaselt liikuv protessioon viirukisuitsu upuununa meie kohale jõudis ja kandjate vahetuse militaarses stiilis käsklusi järgides läbi viis. Vasakule-paremale õõtsudes surusid kandjad keskendud ilmel oma põse vastu tammepuust kirstulaadset platvormi, mille otsas oli risti kandva Jeesuse kullatud kuju ja miskipärast ka suust suitsu välja ajav lohe.
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Untitled
Meile nähtavad kandjad pidavat vastutama üksnes platvormi ülevalhoidmise eest, teised kandjad on silme eest varjul platvormi all ja nende ülesandeks on platvormi liikumist suunata, vastavalt protsessiooni juhi raadio teel andud korraldustele. Ma küll ei kujuta ette, kuidas nad nendel kitsastel tänavatel 90-kraadiseid pöördeid teevad selle hiiglasliku ja üliraske platvormiga. Gerardo teadis rääkida, et platvormi-meistrid üritavad igal aastal eelmisi üle trumbata ja üha raskema moodustise ehitada. Paari aasta eest oli intsident, kus protsessiooni ajal sadama hakanud vihm muutis platvormi nii raskeks, et kandjad appi hüüdma hakkasid ning ainuot tänu pealtvaatajate kiirele sekkumisele õnnestus ilma inimohvriteta see raske asjandus maha panna.
Me ei jäänud ootama, kuni laste ja naiste kandamid meieni jõuavad, sest 15 minuti jooksul ei liikunud nad üldse edasi. Vähemasti sain ma ära kuulata toreda puhkpiliiorkestri esituse, mis järgnes kandjatevahetusele meie nina all.
Untitled
Untitled
Tagasiteel ärkas Sebastian autos puhanuna ja hakkas mulle taas laulma “Kommi-kommi-kommi”. Marcela seletas, et see on Hispaania TV lastelaul või reklaamiviis, mis räägib kummikaru-kommidest. Enne hotelli käisime läbi supermarketist, ma võtsin igavese hunniku puuvilja õhtusöögiks: kahte sorti mangot, maasikaid, papaia, mini-banaanid ja avokaado. Kassapidaja küsis minu käest mingit numbrit, Marcela selgitas kohalikku käibemaksusüsteemi: iga kord annad kassas oma käibemaksunumbri, kord kuus pead ise oma käibemaksu riigile ära maksma (eeldab tšekkide alles hoidmist loomulikult). Eestis on ikka hea lihtne elada meil!
Marcela oli väga huvitatud minu nõukogude-elu kogemusest. Neil siin on parem- ja vasakpoolsus ikka veel väga selged eraldusjooned (nt. Gerardo isa pidi olema vasakpoolne, Marcela ja Gerardo aga paduliberaalid). Ta lubas mind veel eraldi intervjueerida sel teemal neljapäeval. Ka Ukraina teema huvitas neid väga – oli näha, et nad ei saa üldse pihta, mis seal toimub.
Nautisin täiega oma puuvilja-õhtusööki hotellis, eriti head olid avokaado ja papaia.
Untitled
Päevikut kirjutada ei jaksanud, ka meilidele vastata mitte, kustusin kiiresti. Tundub, et jetlagi õnnestus seekord vältida.

Houston, we have a problem

5.aprill.

Seekord kujunes kodust eemalolek eriliselt pikaks. Võtsin puhkuse kolmeks nädalaks, et esmalt Benalmadenas Malaga lähistel kaks Comeniuse õpetajakoolituskursust läbi viia ja siis sealt otse edasi Guatemaalasse lennata.
Benalmadena vaade

Benalmadena vaade

Kuna koolitusel olin praktiliselt iga päev rakkes ja ka ühistest õhtusöökidest polnud viisakas ära viilida, siis hakkasin Guatemaala lennu broneerimisega tegelema alles päev enne ärasõitu. Teadsin, et Lufthansa niikuinii varem lennule registreeruda ei lase veebis. Mingil hetkel jõudsin Lufthansa veebilehel pileti registreerimisega nii kaugele, et hakati esitama küsimusi mingi ESTA reisiloa kohta. Viimati olin USAs 14 aastat tagasi ja minuteada enam Eesti kodanikelt viisat ei küsita. Nüüd aga selgus, et ka transiireisijad peavad taotlema veebi kaudu mingi ESTA reisiloa. Taotlesin selle loa siis ära ning leidsin Trip.ee reisiportaalist, et seda tulnuks teha juba 2 päeva tagasi, vähemalt 72 tundi enne väljalendu. Nüüd lõi sabin mulle sisse. Igaks juhuks printisin välja nii oma ESTA taotluse kui ka 14 EUR lõivu maksmist kinnitava kviitungi. Terve tee kiirrongiga Madriidi suunas vuhisedes oli mure südames ja kirusin ennast, et miks ma varem ai hakanud ettevalmistusi tegema. Madriidi lennujaamas ostsin kalli Wifi-pileti 12 EUR eest ja hakkasin internetist asja uurima – ei saanud targemaks midagi. Panin juba paika varuplaani: Lufthansa kassa avanedes kl 4 hommikul vahetan Guatemaala piletid sügise peale ja ostan Finnairi lennupileti kl 10 lennule, olen kodus juba pärastõunal. Magada ei saanud üldse selle närveldamise tõttu. Kl 4.30 tehti Lufthansa kassa lõpuks lahti, olin esimene pikas sabas. Klienditeenindaja kinnitas, et ESTA luba tuleb mõne minutiga, mitte 72 tunniga. Hakkasin siis uurima oma pabereid ja selle ESTA kviitungi peal oligi tõepoolest märge Status: accepted. Tuli välja, et mul oli vajalik paber väljaprindituna kogu aeg kotis olnud ja pabistasin ilmaajsata.
Frankfurdist Houstonisse lendasin Airbus 380-ga , mis on maailma suurim reislennuk. Kahekorruseline, suurim reanumber oli 94 ja 10 istet ühes reas, Wikipeedia kohastl mahutab 525-823 reisijat (sõltuvalt äriklassi osakaalust). Pardaleminek toimus kolme või nelja toru kaudu. Olin endale valinud vahekäigu poolse istekoha ja minu kõrval olev koht jäi õnneks tühjaks. Ka lennukis ei saanud ma rohkem magada kui pool tundi reisi algul, teist samapalju enne lõppu. Jõudsin see-eest ära vaadata kolm filmi eesoleva istme seljatoe sisse monteeritud meeleahutuskesusest: sügisel läbiloetud ulmeka põhjal filmitud Ender’s Game, hiljuti telekast nähtud spioonikomöödia Red järg (Brude Willis, John Malkovich, Helen Mirren) ja lõpuks veel ka ülipikk Kääbik 2. Süüa anti kaks korda, polnudki kõige hullem.
Airbus A380 sabakaamera pilt

Airbus A380 sabakaamera pilt

Houstoni lennujaamas ootasin hullemat sorti puistamist ja küsimusi oma kahe Afganistani viisa  kohta passis. Tegelikult ei huvitanud minu isik kedagi ja kontrollpunktist sain lipsti läbi. Houstoni lennujaam oli kulunud moega ja midagi erilist ei paistnud seal näha ega teha olevat. Seetõttu otsustasin linna peale minna. Infoletis andis hallipäine tädi mulle nõu, et ärgu ma kesklinna üritagu, võib kaua aega võtta laupäevaõhtuste ummikute tõttu. Selle asemel soovitas ta külastada lähedalasuvat Deerbrook Mall’i. Sinna pääses paraku vaid taksoga. Somaallasest taksojuht rääkis, et elab USAs juba 11 aastat ja talle väga meeldib Houstoni kliima. Mind üllatas aknast paistev rohelus – oma esimesel USA reisil 1993 külastasin Dallas ja Forth Worthi, seal oli kõrb ümberringi. Kaubanduskeskus oli just selline, nagu ameerika filmides: hiigelsuur, hängivaid noorukeid ja ostlevaid peresid täis. Lisaks hiigelpoodidele (Sears, JCPenney, Dillons) oli seal ka butiike, söögikohti ja kobarkino. Otsisin ülikonda, kuna Gerardo teatas alles mõne päeva eest, et pean pidama kõne Galileo Ülikooli kasvatusteaduste doktorikooli ava-aktusel ja seal pean kandma ülikonda-lipsu. Mul muidugi selliseid riideid Hispaaniasse kaasa võetud polnud. Ei leidnud ma sobivat ka JCPenney’st, rääkimata Searsist. Hakkasin siis sama targalt end lennujaama poole tagasi sättima, aga ühtegi taksot ei näinud ma seal ostukeskuse juures poole tunni jooksul. Hea, et enne olin tabanud igaks juhuks pildistada ühte möödasõitvat kollast taksot, mille tagaaknal telefoninumber.
Kollane takso Houstonis

Kollane takso Houstonis

Helistasin sellel numbril ja veerand tunni pärast oli kollane auto kohal. Seekord oli taksojuhiks põline teksaslane. Kui ta kuulis, et olen reedel tagasiteel jälle Houstonis, andis ta mulle oma visiitkaardi ja lubas mind siis kohalikesse naistesse viia.
Lennujaamas oli veel piisavalt aega, et süüa merandide restoranis Pappadeux üks korralik vürtsikas Louisiana kreveti-gumbo, kõrvale suur klassitäis kohapeal tehtud jääteed ilma suhkruta. Sõin seda siis baarileti ääres ja vaatasin, kuidas restoran toimib kui õlitatud masinvärk. Baaritüdruk suutis hoolimata parajast tempost kokteilide segamisel (alati jahutatud klaasi) veel muhedalt vestelda teisel pool baariletti istuva vanamammiga, keda ma algul meheks olin pidanud.
Louisiana shrimp gumbo

Louisiana shrimp gumbo

Kolmetunnine lend Houstonist Guatemaalasse oli igav, kulunud moega lennuk rahvast täis ja umbne, seljatoe-ekraan näitas vaid reklaame ja kutsus krediitkaardiga maksma 7.95, et normaalseid filme näha.
Marcela ja Gerardo olid mõlemad lennujaamas vastas oma uhiuue Kia Sportage maasturiga. See pidavat olema Marcela auto, seetõttu oli siin ka lapseiste. Kuna ma kurtsin reisiväsimust (44 tundi magamata), siis viisid nad mind õhtusöögi asemel otse hotelli. Clarion Suites pidavat olema 4-tärnihotell hea hommikusöögiga, aga ilma oma basseinita. Viiendal korrusel olev hotellituba oli hiigelsuur, pigem kahetoaline korter kahe king-size voodiga. Mis kõige olulisem, tasuta wifi lausa oma toas oleva eraldi ruuteriga. Pakkisin kohrvi lahti, käisin kiiresti duši all ja kobisin magama mõnusalt kõvasse voodisse.