Month: aprill 2014
Maailma ilusaim järv
Õhtul ei suutnud ma kuidagi üleval olla ega tööasju teha, kustusin juba kl 21 ja kl 3 oli uni läinud. Poolteist tundi Isaac Asimovi Asumi-sarja viimase raamatuga aitasid Une-Matiga jälle sõbraks saada ja kl 5.30 ärkasin äratuskella peale. Gerardo oli kl 6 oma uue luksusliku Hyunday Sonataga ukse ees, nagu lubatud. Hommikusöök jäi ära, varane väljasõit pidi aitama vältida hommikui ummikuid linna piiril ja pisut ehk aitas ka. Kui lõpuks korraliku hoo sisse saime, siis ei jõudnud ma ära imestada kui head teed siin on: neljarealine, eraldusribaga, sile betoontee. Valitsus olevat viimse 5-7 aasta jooksul hakanud korralikult teedesse investeerima. Vaid ühes kohas oli tee pikalt sirge ja selle kohaga pidi Gerardo isal mälestusi olema 1976 aasta maavärina ajast. Toona hukkus Guatemaalas 26 000 inimest ja pealinna rahvas käis väikelennukitega toitu-tarbeasju toomas kannatanutele. Seda sirget teelõiku kasutati lennuväljana siis. Tee peal nägime nii liikluseeskirjade vastaselt kastis reisivaid tüüpe kui ka vahvaid värvilisi busse, mis pidavat olema USAs pensionile saadetud koolibussid, mille loomupäraselt oranži värvi siis guatemaallased oma kunstioskusi harrastades quetzali moodi kirju sulestiku alla peidavad. Kirjud bussid kihutasid hulljulgelt, nii mõnegi katusel oli suured pambud.
Kl 8 paiku tegime peatuse teeäärses söögikohas, kus oli ka väike turg. Ostsin mõned suveniirid kaasa, sest pühapäeval Antigua turul oli Marcela mul soovitanud ostlemise just Atitlani tee peale jäävate turgude peale jätta. Sõime mõlemad tipico hommikusöögi, mis koosnes vedelast kaerahelbepudrust (sinna sisse pool ülimaitsvat banaani seibidena) ja kahest peopesa-suurusest maisitortillast, kummagi peal praetud muna – üks rohelise, teine punase kastme all. Juurde veel traditsioonilist musta oamöksi, praetud plaataneid ja valget juustu. Tagatipuks pistsime kahepeale kinni veel ka suure puuviljakokteili, milletaolisi juba Eestis ei saa. Meie kõrval patsutas üks rahvariides naine tortillasid lapikuks ja küpsetas sealsamas suures plekk-kausis. Osad tortillad olid mustad – mustast maisist tehtud, selgitas Gerardo. Pöörasin tähelepanu ka meie lauaplaadile: see oli ühest jämedast puutüvest lõigatud seib. Meil küll nii jämedaid puid ei kasva.
Mõne aja pärast läks maantee kitsamaks ja läbis Chimaltenango linna, mida Gerardo pikal tja südamest põhjas – et miks peab selline kole linn kiirtee peal ees olema ja reisi poole tunni jagu pikemaks tegema. See linn olevad üks patuurgas, õhtul tagasi sõites nägimegi sel pikal tänaval eriti nappides riietes lõbutüdrukuid endale kliente püüdmas.
Pärast mitte eriti turistisõbraliku Solola linna läbimist jõudsime esimesele vaateplatvormile, kust nägi Atitlani järve. Wikipeedia väitel on saksa rännumees Alexander von Humboldt seda nimetanud maailma ilusaimaks järveks.
Tegemist on Kesk-Ameerika sügavaima järvega (340 m), mis on miskipärast tekkinud hiid-vulkaanikraatrisse ja mida praegugi ümbritsevad vulkaanid. Neist vaid üks aktiivne – Volcan Atitlan, mis viimati purskas 1853. Vaateplatvormil pildid tehtud ja ohhetamised ohhetatud, laskusime serpentiini mööda alla Panajacheli linna, kus elab ka Gerardo prantslannast ema. Ta tuli Guatemaalasse 20-aastasena, abiellus endast kaks korda vanema matemaatikaprofessoriga ja jäigi. Ma uurisin, et kuidas ta ikka Euroopas tulla ja jääda julges kodusõja ajal. Gerardo arvas, et kodusõjast pealinnas eriti ei teatudki, kogu madin käid mägedes ja metsades.
Parkisime auto järveäärse restorani turvaparklasse ja rentisime endale 12-kohalise paadi kolmeks tunniks.
Paadimees Arturo oli tõeline proff, juhtis paati kindla käega, vahepeal lausa surfates suuremate lainete peal. Kui tavaliselt on Atitlani veepind vaikne, siis täna jooksis ikka päris korralikult “jäneseid”. Ilmateade oli juba eile lausa tormihoiatuse andnud ja Panajacheli linn oli keskööst saati ilma elektrita.
Esimene peatuspunkt meie paadireisil oli vastaskaldal asuv San Juan, millest kujuneski päeva nael. Usutavasti pole see linnake veel jõudnud Lonely Planeti lehekülgedele, ka mitte “off the beaten tracks” peatükki.
Igatahes oli tegu autentse ja elusa külaga, kus igamees tundis meie paadikaptenit Arturot ja teda juba kaugelt erilise vilejupiga tervitas. Ma arvasin algul, et kõik niimoodi siin tervitavad, aga tuli välja, et see on üksnes Arturo firmavile ja teda kõik lihtsalt armastavad siin. Kahjuks ei õnnestunud mul seda vliet kordagi video peale saada ja lõpuks palusin lihtsalt ise Arturol seda mulle kaamerasse vilistada.
Arturo juhatas meid esmalt pangaautomaadi juurde, mis minu kaarti miskipärast ei tunnistanud. Siis külastasime tegusate kohalike naiste käsitöö-kooperatiivi, mille eesmärgiks on hoida elus esivanemate oskused.
Üks tüsedam naine näitas meile põhjalikult ette, kuidas puu otsast nopitud puuvillatopp vabastatakse seemnest, oksaraagudega 20 pekstes kraasitakse, sõrme vahel robustseks lõngaks kedratakse ja taimedega värvitakse. Ta demostreeris ka salli kudumist kangastelgede moodi tehnikaga, aga ilma kangastelgedeta – vaid kangaspool oli tuttav.
Tegin selles kooperatiivis kõvasti sisseoste, sest siin kulutatu läheb kindlasti õigesse kohta. Ja tegelikult olid need asjad ka ilusamad kui teeäärsetes turistilõksudes. Ka Gerardo ostis oma perele siit käsitööd kaasa, ta polnud varem siia linnakesse sattunud. Gerardo uuris, kas sel kooperatiivl ka veebipoodi on ja lubas pakkuda abi selle püstipanekul. Gerardol on nimelt 8 programmeerijaga veebiarendusfirma – millal ta küll veel sellega tegeleda jõuab. Järgmiseks juhatas Arturo meid üle tee elava kunksmoori juurde, kes tegi meile põhjaliku demo oma ürdiaias. Lasi iga taime maitsta (meliss, piparmünt, salvei, sidrunhein jne) ja selgitas, milliste hädade vastu see aitab. Tema käest ostsin kiilanemise vastast öko-šampooni ja vahva lõhnaküünla teokarbi sees.
Viimased sisseostud tegin artisaanide kooperatiivis, ostsin kunstniku enda käest kaks kirevat pilti.
Sadamas tagasi olles imestasin uppunud majade üle. Arturo selgitas, et mõne aasta eest olevat vesi ootamatult paari meetri võrra tõusnud järves ja kõik rannaäärsed restoranid ja sadamarajatised jäd vee alla. Enne paati istumist vaatasin veel korra San Juani poole tagasi ja nägin künka kohal tiirutavat hiigelkotkast.
Edasisõit Santiago Atitlani linnakse suunas oli vaevaline tugeva külgtuule ja suurte lainete tõttu. Paat hüppas nagu lutsukivi laineharjalt teisele ja me saime Gerardoga märjaks veepritsmetest.
Lõpuks olime siiski päral ja nägime ka siinses sadamas uppunud maju. Paadisillal polnud ühtegi vaba kohta ja meie sinivalge Isabel pargiti kahe kõrvutiseisva paadi juurde kolmandaks. Oletasin, et meie naaberpaadi nimi “La Otra” tähendab “Teine” (The Other). Gerardo naeris ja ütles, et mitte lihtsalt “teine”, vaid “naissooste teine” – ehk siis paadimehe teine armastus, mis ta kodunt naise kõrvalt ikka ja jälle järvele veab. Ühest paadist teise ulpides ronisime paadisillale ja meid tiriti kohe suht agressiivselt kaubandusvõrku.
See linn oli paksult turiste täis, ei saa aru küll miks. Nii pikki turulette polnud ma varem veel kusagil näinud ja nii pealetükkivaid müüjaid ka mitte. Mul oli kaks eesmärki – osta endale peakate (sest pealagi oli juba päiksest hell) ja tricksterist joodikjumala Maximoni nukk, mis oli jäänud Antiguas ostmata. Lõpuks leidsime ühest poekesest just selle musta Maximoni nuku, müüjaks oli ainsa inimesena poes viibiv 6-aastane poiss. Arturo ütles et see must on hoopis ühes teises linnas austatav SanSimon, sest siinne Maximon on kirjude riideräbalatega kaetud tavaliselt.
Arturo lubas meid päris-Maximoni juurde viia. Nimelt on ainult siin Santiagos selline komme, et Maximoni ordu liikmed hoiavad aastakaupa oma kodus elusuuruses, kirjude riideräbalatega kaetud Maximoni kuju, mille juures teised siis saavad palvetamas käia. Korda aastas viiakse Maximon siis suure protsessiooniga järgmisse peresse. Tee Maximoni juurde viis mööda meetrilaiuseid räpaseid minitänavaid ning see kodu oli ka ikka väga vaene ja räpane.
Maximoni koduks olevasse kanakuuti sisenemine maksis 2 ja pildistamine 10 quetzali. Joodikjumalal oli tavapäraselt suitsev sigarillo hambus ja kaabu peas, aga me ei hakanud täisrituaali läbi tegema. See sisaldanuks näiteks punnsuutäie rummi puristamist jumaluse kere peale ja mingi loitsu lausumist. Maximon on muide sedasorti jumal, kellelt ei paluta mitte häid asju, vaid hoopis seda, et ta palujale halba ei teeks. Bully god ühesõnaga, keeras mu foto ka uduseks – ma ju ei pakkunud talle suitsu ega rummi.
Pärast Maximoni käisime läbi ka “õigest” pühakojast, kus meid üllatasid roosadesse XXL-särkidesse riietetud pühakukujud. Kord aastas pidi neil riideid vahetatama, siis valitakse jälle mingi uus värv.
Teel sadamsse nägime veel kohalikku puuvlijaturgu ja Atitlani järve maketti.
Tagasitee üle järve Panajacheli suunas oli väga vaevaline, sest vastutuul ja lainetus olid veelgi tugevnenud. Panajachelile lähenedes vaibus aga tuul ja ilm läks suisa palavaks.
Panajachelis sõitsime mingi dokumendi üleandmiseks läbi Gerardo psühholoogiaprofessorist ema juurest, kellel sain kätt suruda ja paar sõna vahetada. Gerardo lubas esmaspäeval tagasi olla siin, et aidata emal kolida paar tänavat edasi asuvasse uude majja.
Tagasiteel sõime ühes teeäärses restoranis, mis sarnanes väga hommikul külastatuga. Tee läks üle mägede, vahepeal näitas auto termomeeter vaid +14. Terve tee kuulas Gerardo Ewert & Two Dragons plaati, mis talle väga meeldis. Ta arvas, et see on nüüd tema uus lemmikbänd, parim kogu maailmas. Pealinnas võtsid meid vastu klaaspilvelõhkujad ja ummikud.
Doktorandid
Homme hommikul pean varem ärkama, sest juba kl 6 sõidame Gerardoga kahekesi Atitlani järve äärde. Pidavat kolmetunnine sõit olema, aga teed on head. Ma sain nii aru, et külastame järveäärses Panajachel’i linnas elavat Gerardo ema.
Tööd peab ka tegema
Hommikul kl 8 olid Gerardo ja Marcela sama autoga hotelli ees, nad lähevad igal hommikul nii vara tööle. Gerardole helistas keegi ja sain aru, et jutt käis minust. Tegu olevat neljapäeval avatava doktoriõppekava ettevalmistustega, millest kahjuks pidi kõrvale jääma Gerardo 80-aastane matemaatikust isa, kes on Galileo Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna dekaan. Tal olevat 4 päeva tagasi olnud seljaoperatsioon – samasugune kui Vladimiril mõne aasta eest. Gerardo tutvustas mulle põgusalt ülikooli campust ja oma sekretäri Carlat. Kuni Gerardo käis mingil koosolekul, sain ma oma meilid vastatud ja tema tagasi jõudes hakkasime kavandama kahe esimese doktorandi uurimisteemade valikut. Mul oli juba lennukis valmis mõeldud nimekiri 10 teemaga, mis seondusid meil käimasolevate projektidega. Gerardole need teemad meeldisid ja valsime kummagi doktorandi jaoks ühe lemmiku välja.
Lõunat käisime söömas naaberülikoolis, mis on mitte üksnes Guatemaala, vaid kogu Kesk-Ameerika kõige elitaarsem Universidad Francisco Morraquin, ehk UFM. Selle ülikooli asutas 1971 Guatemaala valgustatud oligarh, kahhelplaatide äriga miljardäriks saanud Manuel Ayau, kel oli ette näidata ka doktorikraad Northwoodi Ülikoolist USAs. UFM on rõhutatult kapitalistlikke vaateid propageeriv ülikool riigis, kus enamus intellektuaalidest (s.h. riigi ainsa avaliku ülikooli õppejõud) on selgelt vasakpoolsete vaadetega. Gerardo rääkis, et tema õppis omal ajal informaatikat just UFM-is, aga kui informaatikateaduskond seal liiga populaarseks ja suureks muutus, siis sunniti see eralduma ja nõnda sündis Galileo Ülikool. Gerardol olevat palju sõpru UFM-is (s.h. eelmine UFM prorektor, kellega koos Gerardo asutas ühe väikese veebiarendusfirma), aga sellest ei tohtivat teada tema ülemused Galielos, kuna sama campust jagavad kaks ülikooli ei saa omavahel üldse läbi. Aga see campus oli ikka üliuhke, ma pole nii ilusat veel kusagil näinud. Disainitud mingi kuulsa jaapani (maastiku)arhitekti poolt, upub rohelusse ja õitesse. Toit oli ka väga hea ja tervislik, mingi ameerika tervisetoidukett GoGreen. Pärast lõunat kirjutasin valmis lühikese kokkuvõtte kummagi doktorandi teemapüstitusest, mis oli mõeldud sisendina homme toimuvatele konsultatsioonideks. Vahepeal helistas veel üks IT-taustaga kandidaat, kes soovis e-õppe teemal doktoritööd teha uues avatavas kasvatusteaduste doktorikoolis.

Joogiks soovitas Gerardo michelada’t: õlu, millesse segatud segatud Worchestershire kastet, sidrunimahla, Tabascot ja soola – väga veider maitse. Ja klaasiserv oli ka soolaga kaetud, nagu tequilaga tehakse.
Äge esmatutvus Guatemaalaga
6.aprill
Hommikusöök oligi just nii hea nagu Marcela ennustas. Lisaks tavapärasele munapudrule ja peekonile võtsin musta oamöksi, praetud plaatani ja singi-juustutäidiega maisitortilla. Plaatan on banaanitaoline puuvili, mida toorelt ei sööda (teeb kõhu haigeks), aga praetuna on suurepärane. Krooniks oli aga puuviljalett, kus võtta igat sorti kohalikku kraami: mango, papaia, ananass, melon, maasikad, greip. Peale kohalikku maitsestamata jogurtit – imehea!
Guatemaala rahaühik quetzale on saanud nime siinse rahvuslinnu järgi, kes kunagi oli maajade püha lind ja praeguseks väljasuremisohus. Kurss on väga mugav meeles pidada: 1 EUR = 10 quetzales.
Kl 10 paiku olid Marcela ja Gerardo kohal, seekord kaasas ka 2 aasta ja 8 kuu vanune kiharpäine väikemees Sebastian, kellega kohe suureks sõbraks sain. Mingil hetkel kui auto ummikute tõttu pikemalt passima jäi, kolis ta ise oma turvatoolist ette minu sülle. Ta üritas mulle laulda “Old McDonalds had a farm” inglise keeles, aga kuna tal lutt kogu aeg suus oli, siis ei saanud ma sellest midagi aru. Kohale jõudes otsisime tükk aega parkimiskohta ja panime päikesekreemi peale nii mulle kui Sebastianile.
Plaanis oli veeta terve päev Antigua de Guatemala’s, mis oli kuni 16. sajandini Guatemaala pealinn ja hispaania koloniaalvalitsuse keskpunkt regioonis. Maavärinahirmu tõttu madalate majadega ja rangelt malelaua-mustris tänavaskeemiga linn on Guatemaala peamine turismiobjekt ja meie sattusime siia aasta kõige kuumemal nädalal. Just samal päeval algas lihavõttte-eelne püha nädal Semana Santa, mille jooksul iga päev 8-10 tunnine protsessioon linna läbi käib, kandes üliraskeid pühakujusid: mehed kannavad Jeeuse kuju, lapsed Puha Paulust ja naised Neitsi Maarjat. Iga 100 meetri tagant vahetuvad kandjad, kel seljas lillad ürbid. Hommikul kl 9 alustanud protsessioon jõuab kl 16 paiku (aga tegelikkuses pigem kl 18) kohalikku kirikusse, mis paikneb linna keskväljakul. Nagu kõigis siinsetes linnades, nii on ka Antigua keskväljakul park koos purskkaevuga, pargi ühel küljel kirik, teisel linnavalitsuse hoone, kolmandal küljel kaupmeeste gildihoone. Mulle meeldib rohkem Helsingi Senaattitori, kus valitsushoone vastas on ülikool neljanda võimuna.
Linna kohal kõrgub hiiglaslik vulkaan Volcan de Agua, mile otsas asunud järv mõne sajandi eest Antigua uputas.
Kõigil tänavatel, kuhu protsessioon veel jõudnud polnud, tegelesid kohalikud osavnäpud küpressilõhnalisest saepurust kirevate mandala-laadsete mustrite loomisega. Osad neist saepuruvaipadest kujutasid piiblistseene, teised lihtsal kauneid lillelisi mustreid. Iga vaiba juures oli üks poiss veepritsiga, kelle ülesandeks oli vaipa niiskena hoida, et tuul seda minema ei kannaks enne protsessiooni saabumist. Öeldakse, et elu on lühike, aga kunst pikk: selle kunsti eluiga jäi küll üürikeseks. Samas alustasid kunstnikud järgmisel hommikul vara uuesti otsast peale, korrates oma ajutist kunstiväljendust kuni Semana Santa kulminatsioonini Suure Reede eelõhtul.
Linn oli täis lillades hõlstides mehi ja poisse, sest paljud tahtsid anda oma panuse raske Jeesuse kandmisse. Kandjad pidid kiriku kassase maksma mitte väga suure summa.
See igal aastal korduv riitus asendab siinsele rahvale palverände ja samalaadsed protsessioonid toimuvad tänapäeval igas linnas. Siiski on Antigua oma kõige tuntum ja tõmbab kõige rohkem rahvast ligi. Tiirutasime paar tundi mööda linna ringi, aga rongkäigule me pihta ei saanud. Vahelduseks külastasime maavärinas kannatada saanud iidset kloostrit, millest on nüüd saanud noobel hotell. Tegelikult oli sinna vaja sisse põigata ka Sebastiani mähkmete vahetamiseks. Marcela naeris, et Sebastian hüüab alati naiste WC-sse sisenedes “Tere, naised!”.
Tänavamüüjad pakkusid igasugu kraami: nii lillas rüüs nukke rongkäigule kaasa kõristamiseks kui krõbuskeid suhu pistmiseks. Ostsime krõbeda maiustuse nimega corbata, mis pidi tähendama lipsu.
Ka siin nägi Kabulist tuttavat pilti, kus ühte roostetanud autosse oli topitud oma 10 inimest või mootorrata selga viis.
Pärast kloostrit käisime söömas ühes väga kenas restoranis, kus meile pakuti kohalikku (tipico) toitu: käntsakas loomaliha, siinsamas värskelt küpsetatud maisitortilla, tuttav must oamöks, valgejuust ja mõnus punane meestemoos.
Restorani uksel tervitasid meid kaks veidra välimusega kolonisti-nukku, keda pärismaalased hüüavad moro’deks ja kellegi lapsi hirmutatakse.
Restoranis mängis terve meestebänd muusikat ühel ksülofoni moodi hiigelpillil.
Seejärel külastasime kohaliku ehtemeistri töökoda (eripäraks nefriiithelmed, nefriiti kaevandatakse vaid Hiinas-Koreas ja Kesk-Ameerikas), kust ostisn Jaanale kaelaehte koos kõrvarõngastega. Kahjuks ei lubatud ehtemeistri juures pilte teha, sest kardetakse seal müüdavate maaja nefriitmaskide võltsimist.
Tänavalt ostsin värske mango liistudena, millele lisatud soola, tšillit ja kama moodi jahu.
Käisime ka turul, kus leidus igasugu huvitavat kraami.
Kõige põnevam oli turul üks joodiku moodi nukk, mida leidus igas suuruses. See pidavat olema üks pärismaalaste kohailkest jumalatest Mišamon (ilmselt tuletis San Simon’ist), kellele pakutakse ohvrianniks viina ja suitsu, paludes vastutasuks õnne vms.
Tassisin väsinud Sebastiani süles, kuna ta keeldus kellegi teise sülle minemast. Lõpuks moosis Marcela ta kuidagi ära ja ta nõustus isa sülle ümber kolima, kus ta peatselt ka magama jäi. Jätsime Marcela koos Sebastianiga autosse ootama ja kõndisime Gerardoga tagasi, lootes protsessiooni näha. Varsti meil vedaski, ühel tänavaristil oli rahvas troppis ja hulk lillades hõlstides kandjaid rivistunud vahetuseks. Kulus veel oma pool tundi, enne kui aeglaselt liikuv protessioon viirukisuitsu upuununa meie kohale jõudis ja kandjate vahetuse militaarses stiilis käsklusi järgides läbi viis. Vasakule-paremale õõtsudes surusid kandjad keskendud ilmel oma põse vastu tammepuust kirstulaadset platvormi, mille otsas oli risti kandva Jeesuse kullatud kuju ja miskipärast ka suust suitsu välja ajav lohe.
Meile nähtavad kandjad pidavat vastutama üksnes platvormi ülevalhoidmise eest, teised kandjad on silme eest varjul platvormi all ja nende ülesandeks on platvormi liikumist suunata, vastavalt protsessiooni juhi raadio teel andud korraldustele. Ma küll ei kujuta ette, kuidas nad nendel kitsastel tänavatel 90-kraadiseid pöördeid teevad selle hiiglasliku ja üliraske platvormiga. Gerardo teadis rääkida, et platvormi-meistrid üritavad igal aastal eelmisi üle trumbata ja üha raskema moodustise ehitada. Paari aasta eest oli intsident, kus protsessiooni ajal sadama hakanud vihm muutis platvormi nii raskeks, et kandjad appi hüüdma hakkasid ning ainuot tänu pealtvaatajate kiirele sekkumisele õnnestus ilma inimohvriteta see raske asjandus maha panna.
Me ei jäänud ootama, kuni laste ja naiste kandamid meieni jõuavad, sest 15 minuti jooksul ei liikunud nad üldse edasi. Vähemasti sain ma ära kuulata toreda puhkpiliiorkestri esituse, mis järgnes kandjatevahetusele meie nina all.
Tagasiteel ärkas Sebastian autos puhanuna ja hakkas mulle taas laulma “Kommi-kommi-kommi”. Marcela seletas, et see on Hispaania TV lastelaul või reklaamiviis, mis räägib kummikaru-kommidest. Enne hotelli käisime läbi supermarketist, ma võtsin igavese hunniku puuvilja õhtusöögiks: kahte sorti mangot, maasikaid, papaia, mini-banaanid ja avokaado. Kassapidaja küsis minu käest mingit numbrit, Marcela selgitas kohalikku käibemaksusüsteemi: iga kord annad kassas oma käibemaksunumbri, kord kuus pead ise oma käibemaksu riigile ära maksma (eeldab tšekkide alles hoidmist loomulikult). Eestis on ikka hea lihtne elada meil!
Marcela oli väga huvitatud minu nõukogude-elu kogemusest. Neil siin on parem- ja vasakpoolsus ikka veel väga selged eraldusjooned (nt. Gerardo isa pidi olema vasakpoolne, Marcela ja Gerardo aga paduliberaalid). Ta lubas mind veel eraldi intervjueerida sel teemal neljapäeval. Ka Ukraina teema huvitas neid väga – oli näha, et nad ei saa üldse pihta, mis seal toimub.
Nautisin täiega oma puuvilja-õhtusööki hotellis, eriti head olid avokaado ja papaia.
Päevikut kirjutada ei jaksanud, ka meilidele vastata mitte, kustusin kiiresti. Tundub, et jetlagi õnnestus seekord vältida.
You must be logged in to post a comment.