Aktus ja hüvastijätt Senegaliga

Laupäeva hommikul ärkasime hiljem, kuna pidime aktusele minema alles lõuna paiku. Pakkisime kohvird ja need koguti minu juurde, sest saime hotelliga kokkuleppele, et minu tuba jääb tasuta meie käsutusse kuni ärasõiduni õhtul kl 9. Läksime siiski kokkulepitud ajast tunni võrra varem kooli kohale, et Kaur saaks Kaie disainitud uhked värvilised diplomid välja printida kooli läheduses asuvas printshop’is. Kaks korda aastas aset leidev lapsevanemate koosolek koos Honors Society aktusega toimus peamajast kilomeetri kaugusel olevas koolihoones, kus käisime Babsiga kohtumas paari päeva eest. Peeti kõnesid, mina pidin Honors-klubilastele (meie mõistes siis autahvli-õpilastele) ja abiturientidele rääkima hariduse ja edasipürgimise olulisusest. Minu jutu mõte oli, et haridus on ainus vara, mida keegi sinult võtta ei saa ja mis tagab nii sinu enda kui sinu maa elu paremaks muutumise pikemas plaanis. Fatimata tõlkis mu jutu prantsuse keelde, et lapsevanemad ka aru saaks. Siis andsid Kaur ja Lill õpilaste projektimeeskondadele üle auhinnad. Teine koht sai igas kategoorias lauamängu või Eesit loodust kujutava fotoraamatu, esimene koht aga 500 eurose stipendiumi oma projekti elluviimiseks. Kokku said 5 meeskonda sellise stipendiumi ja olid selle üle väga õnnelikud, huilgasid ja plaksutasid. Kahe projektmeeskonna puhul oli selgelt näha suurt pettumust, sest need olid vist eriti tublid õpilased, kes olid lootnud automaatset võitu, aga meie žürii oli arvanud teisiti. Ühe kaotajameeskonna puhul ei pidanud Stefanie vastu, hüppas üles ja pidas pika prantsuskeelse lohutuskõne ja lubades kooli poolt ise seda värviliste prügitorude projekti elluviimist toetada. See oli toosama projekt, mille puhul minu (positiivne) arvamus läks järsult lahku Lille, Kauri ja Kaie omast ning me konsensusele jõudmata selle tiimi lihtsalt 3:4 häältega välja hääletasime võitjate seast. Pärast auhinnatseremooniat toimus sealsamas kooliõuel “kokteilipidu”, kus JTI rahadega tellitud catering pakkus eri sorti näputoitu, mis polnud kuigi maitsev ega värske. Mahlakokteilid olid aga väga head ja mõnda võõrast puuviljagi sai proovida.
Esialgu plaanis olnud safari jäi ära, sest meie noortele ei meeldinud tarandikku vangistatud ninasarvikute ja kaelkirjakute vaatamise idee. Selle asemel kavandatud roosa järve külastus ei tundunud ka enam ahvatlev, sest nii pikka teed enam ühte taksosse pressituna ette ei võta ja kahe autoga läheks kalliks. Nii läksimegi hoopis lähimasse CityDia supermarketisse, et otsida Kauri tuttava soovitud palmiviina. Siinsel islamimaal on alkoholivalik muidugi piiratud ja palmiviinast ei teadnud keegi midagi. Küll aga ostsime supermarketist kaasa ahvileivapuu kuivatatud vilju (bouye) ja hibiskiõisi (bissap). Seejärel sõitsime suurele käsitööturule, mille nimi kõlas umbes nagu Sumbidžun (mõned kutsusid seda ka La Corniche) ja kust me paari päeva eest olime üliagressiivsete kaupmeeste eest põgenenud. Seekord läksime kauplemismänguga kaasa ja nalja sai palju. “My friend” ja “my sister” kostus iga natukese aja tagant, siis veel “please, come to my shop” ja “I give you good price”. Rene suutis ühe vana kora (kohalik keelpill) hinna viis korda väiksemaks tingida, sest ta tegelikult seda ei tahtnudki osta. Kuna aga lõpuks poolmuidu pakuti, siis võttis ikka ära ja pärast kahetses, et oli seda nüüd vaja. Kuna aga kardetud jamasid selle pilliga ei tulnud Air Balticus, siis oli ta Tallinna jõudes jällegi väga rahul oma ostuga ja plaanis lausa mängukorda seada selle päevinäinud pilli. Kui me turule teist ringi peale tegime, pidasid paljud kaupmehed end juba meie vanadeks sõpradeks ja suhtlemine läks aina lõbusamaks. Kaur üritas leida palmiviina, üks kaupmees lubaski tuua kohale oma sõbra, kes seda äri tunneb. Ta läks natuke maad eemale ühe jalutu kerjuse juurde, kellest enne mööda olime tulnud. Seepeale lohistas rõõmsameelne kerjus end meie juurde – tema siis pidigi olema see alkoholi-asjatundja. Tegelikult jäi mulle mulje, et ta tahaks pigem muid keelatud mõnuaineid meile pakkuda, sest palmiviinast ei teadnud ta küll midagi. Narkootikumid on siin islamimaal rangelt keelatud ja vahelejäämise puhul karistused karmid, aga Renele oli juba varem tuldud pakkuma kanepit.
Pärast mitmetunnist turulkäiku võtsime uuema väljanagemisega Toyota-takso, see oli nõus meid standardhinnaga (2500 CFA) hotelli juurde viima. Viskasime kilekotid viimaste sisseostudega minu tuppa ja läksime hotelli lähedale liivarannale õhtusöögi-kohta otsima. Rene ütles, et tal on seal sõbrad, kelle juures ta igal õhtul kohvi joomas oli käinud ja kes võiksid soovitada mõnda head restorani. Kohvi pidavat nende juures olema jube hea, sest seda tehakse pooleks tavalisest kohvioast ja mingist kohalikust aedoa-sarnasest viljast. Sõbrad tundsid Rene kaugelt ära ja pidasid tükk aega aru, et millist kohta meile soovitada – ei tahtnud pakkuda mõnda söögikohta, kus nad ise polnud söönud ja rahule jäänud. Lõpuks osutasid nad ühe suurema restorani suunas sealsamas läheduses, millel oli avar terrass otse rannaliival ja fantasitlise vaatega üle lahe linna peale. Isegi Aafrika taassünni mõnumendi paistis ära läbi sudu nii kaua kui veel päikesevalgust jagus – öösel nad miskipärast seda ei valgusta. Õhtusöök oli mõnus ja istus meie viimasesse Senegali-õhtusse nagu kirss tordi peale. Sõime grillkala (kel dorada, kel kaptenkala) koos riisi ja sibulahautisega, maitses suurepäraselt.
Kuna Fatimata hilines üksjagu meie ärasaatmisele hotellis, siis jõudsime lennujaama vaid poolteist tundi enne väljalendu ja minu süda aimas halba. Kui olime check-ini ära teinud, võtsime end passikontrolli-sappa, mis oli hiigelpikk ja aeglane. Oli kohe näha, et lennuki ametlikuks väljumisajaks me kindlasti passikontrolli-letini ei jõua. Ma avastasin, et mul oli erinevalt teistest reisikaaslastest “Sky priority” sildiga pilet, see aitas mul hüpata teise, lühemasse sabasse. Istusin lõpuks lennukis oma kohal pool tundi pärast ametlikku “last call’i”, aga sellest polnud midagi, sest lennuk ootas kõik reisijad ära ja mu eestlastest reisikaaslased polnud sugugi viimased laekujad, kuigi jõudsid lennukisse pärast ametlikku väljumisaega. Nojah, ilmaaegu pabistasin, Aafrikas peavadki vist asjad niimoodi käima ja kuidagi saavad need ikka korda. Mul oli istekoht äriklassis, eriti mugava tooliga, mürasummutavate kõrvaklappide ja suure selge ekraaniga. Vaatasin magamise asemel kaks filmi: Pierce Brosnani “November Man” ja Jake Gyllenhaali “Nightcrawler”, neist viimane oli jube hea (s.t. väga jube ja samas väga hea). Tallinna jõudsime seiklustega ja erinevalt Lillest sain ma oma pagasi kohe kätte. Jube hea oli jälle kodus olla, õhk oli värske, õues oli kevade hõngu ja Lotte tegi mulle paar porist käpajälge jope peale suures jällenängemisrõõmus.

Õpilaste keskkonnaprojektid

Hommikusöögile kogunesime juba kl 7, aga kohe selgus, et ilmaasjata nii vara. Nimelt oli Fatimata helistanud, et eile kindlalt kl 8-ks kavandatud õpilaste projektide esitlemine algabki hoopis kl 9.15. Sõime siis rahulikult ja pikalt hommikust ja imetlesime ettekandjate uhket pidulikku rõivastust. Kui uurisime, et kas on tegemist mingi rahvuspühaga, siis selgitati meile, et igal reedel käib see nii. Ja tõepoolest – eriliselt uhkes riietuses olid nii inimesed linnatänavail kui ka kõik kooli õpetajad ja sekretär Hadi, vaid õpilased ja kokad kandsid igapäevast vormi.
Istusime siis koos paari kohaliku õpetajaga poolkaares paigutatud koolipinkidesse samas klassis kus üleeile minu loeng toimus. Abiturientide 3-4 liikmelised projektimeeskonnad tulid ükshaaval meie ette ja esitlesid 15 min jooksul oma projekti-ideed, meie märkisime igaüks oma lehele punktid etteantud kriteeriumide järgi. Eesmärgiks oli valida välja 5 projekti, mida meie oma eelarvest rahastame 500 euroga. Valik oli keeruline ja paari projekti juures lahknesid arvamsued üksjagu. Lõpuks pakkus Fatimata lahenduse, mis sobis kõigile – paar projekti said toetuse selle tingimusega, et ühinevad teise sarnasel teemal paremaid tulemusi näidanud projektiga. Õpilased olid lagedale tulnud väga erinevate ideedega – ühed tahtsid võidelda üleujutuste vastu jõekallastele mangroove istutades, teised plaanisid midaig Eesti “Teeme ära!” sarnast, kolmadad tahtsid võidelda rannaliiva erosiooniga vedades kalluritega uut liiva tagasi plaažile, neljandad tahtsid lahendada ülekalastamise probleemi kalakasvatuse piloteerimisega jne. Kalapüügilubade teema on siin tegelikult väga terav, sest lisaks tohutule korruptsioonile valitsuse tasandil tegutseb Senegali rannikuvetes ka julmalt ilma mingi loata illegaalne Vene ja Ukraina traalerite laevastik. Ökoanarhistist õpetaja Babs kirjeldas meile ühte oma edukamatest kampaaniatest kui temal ja mõttekaaslastel õnnestus massimeeleavaldusega sundida valitsust võtma tagasi Jaapani ja India laevakompaniidele väljastatud ebaseaduslikud kalapüügiload. Samas andis valitsus paar kuud hiljem need load salaja uuesti välja ja kogu jama käib samamoodi edasi. Rene ennustas, et niimodi on kalapüügist suuresti sõltuv Senegal vaid 10-15 aasta pärast samas seisus kui Somaalia, kus kalata jäänud kaluritel ei jäänud muud üle kui oma ainsat varustust ja meresõiduoskust piraatluse tarbeks rakendada.
Üksmeelselt pidasime parimaks projekti “Green block”, mis viib õpilased kooli ümbruse kvartalit pideval tpuhastama ja paigaldab uued prügikastid koos valvekaameratega reostajate tuvastamiseks. Kuna enamik projektimeeskondadest ei mahtunud oma esitlusega ajapiiridesse, siis lõpetasime plaanitud kl 12 asemel hoopis kl 14 ja oligi juba aeg lõunat süüa. Pärast lõunat võtsime ette kõigeile Dakari külastavatel eturistidele kohustusliku reisi Goree saarele, kus asub orjakaubanduse muuseum. Kunagi oli nimelt sellel saarel orjalaat, kus mandril üksteisega sõdivad kohalikud kuningad vangivõetud vaenlasi portugali, hollandi ja briti orjakaupmeestele edasi müüsid hulgi. Saarel oli orjade lühiajaliseks säilitamiseks rajatud vanglad, edasi läks neil reis Ameerikasse puuvilla- ja suhkrurooistandustesse. Kuigi Goree on täna tuntuks saanud orjakaubanduse sümbolina, oli siin tegelikult sellega pistmist suht lühiajaliselt ja väikesemahuliselt, peamine vahejaam oli siitkandi orjadel siiski Senegali põhjaosas paiknev Saint Louis.
Kui jõudsime kollase taksoga vaid 2000 CFA eest (Fatimata tingitud taks) sadamasse, oli Goree laev just väljunud ja järgmiseni aega üle tunni. Seda selgitas meile üks tüüp, kes hakkas takjana meist kinni ja enam tast lahti ei saanud. Ta oli kunagi Tamperes ja Turus elanud ning tundus meie keeles midagi tuttavat, hüüdes kaugelt “Mita kuuluuu?”. Me küll kinnitasime talle sada korda, et me ei kavatse temalt giiditeenust osta, aga ta ei andnud alla ja lubas meie aega sisustada kuni praamini ka ilma tasuta. End Jerreh’na tutvustanud good viis meid teisel pool teed oleva vana raudteejaama juurde, kust veel 10 aasta eest olevat saanud 37 tunniga Malisse sõita. Viimati kasutati seda rongijaama mingi džässfestivali ajal kunstilaagrina, mingid soomlased olid seal ka osalenud ja meie giid oli saanud Ari Vataneni teenindada. Järgmiseks tiris see giid meid Mali turule, mis oli päris huvitav elamus. See polnud turistidele mõeldud koht, seda oli selgelt näha. Ka kaupmehed ei olnud nii agressiivsed kui teistel turgudel, müüdi seal peamiselt kangaid, seepe, võideid ja ürte. Tegin mõned sisseostud, ilmselt sai meie giid sealt mingi vaheltkasu. Kui tagasi sadama poole astusime, kontrollis ta üle, kui palju ma oma kaupade eest maksin ja pomises omaette “3000 so far”, mis tähendas, et koos Rene poolt talle minemapeletamiseks pihku pistetud tuhenadelisega võis ta loota kaupmehelt veel 2000 CFA boonust. Nojah, igatahes juhatas ta meid kenasti piletikassadeni ja maksime kohalike taksist poole kallima piletihinna. Istusime laevalaele päikese kätte, aga ilm oli väga tuuline ja seal hakkas päris jahe lühikese varrukaga. 20 minutit hiljem andis 300 reisijat mahutav laev otsad juba saare sadamas ja seal selgus, et kõik peavad minema mingi putka juurde kohalikku turismimaksu maksma (500 CFA ehk 80 eurosenti näkku). Miskipärast vihastas meile külgekleepunud giidist ja teistest kaarnana meile pealelennanud saarekaupmeestest põhjalikult tüdinud Rene nii hullusti, et pööras otsa ümber ja tahtis sama laevaga tagasi sõita. Lill ja Kaie näisid temaga nõus olevat, kuid ma veensin nad ümber, ka Jerreh nägi kõvasti vaeva, et meid jääma veenda. Igatahes ütlesime giidile nüüd otse välja, et jätku meid rahule ja astusime kuulsast orjakaubanduse muuseumist sirge sammuga mööda, turistirajalt kõrvale jäävate kvartalite suunas. Seal nägime ikka tõeliselt kurba vaadet Senegalile. Kunagi ilmselt väga ilus tänav läks mere suunas ja lõppes kivisel rannal suure prügihunnikuga, mille keegi oli ühest otsast põlema süüdanud. Hirmsast haisust hoolimata üritasid prügikuhjade vahel turnivad kajakad, kassid ja kitsed endale süüa leida. Lähim sisehoov kahe maja vahel oli samuti lihtsalt täis kuhjatud haisvaid olmeprügi kotte, mille vahel askeldas oma 10-pealine kitsekari. Tänaval oli iga natukese aja tagant vaevu püsti püsiv laudputka, mis turistinänni täis riputatud. Meile kleepus külge uus tüüp, mingi T-särgimüüja, kellega Rene pulli pärast tingima hakkas. Särgi hind algas 8000 CFA-st, Renee pakkus kogu aeg vastu 3000 ja lõõpis kauplejaga oma 15 minutit, ise kogu aeg edasi jalutades. Lõpuks saigi ta hinna 3500 peale ja ostis tegelikult 5000 eest nii särgi kui kaks päris uhket käevõru. Vähemasti sellest tüübist saime lahti seepeale. Kondasime mööda saart ringi ja imetlesime vaateid, aga kohalike muretu elustiil täiesti elamiskõlbmatutes sarades, kasemattides, rannasuurtükipesades ja lihtsalt vineeritüki või presendi all jäi meile arusaamatuks. Saarel on üle 1000 elaniku, siin on isegi kool ja päris palju lapsi mängis rõõmsalt igal pool. Kaie arvas, et neil on siin ilmselt isegi üksjagu õnnelikum lapsepõlv kui Dakari agulis elvatel põnnidel, ilmselt on tal ka õigus. Käisime kooli siseõuel ja piilusime avatus uksest arvutiklassi, keegi ei pannud seda pahaks. Enne laevasilla juurde tagasiminekut püüdsin “Poste de Police de Goree” sildiga majakesest saata postkaarti Pille ja Klemen Slabinale, sest nad paluvad seda teha kõigil tuttavatel, kes reisivad eksootilistes kohtades. Paraku ei suutnud me umbkeelsele mundrimehele kuidagi selgeks teha, mida me tahame ja ühtegi postkaarti ega marki polnud seal ka nähtaval, et saaks sõrmega näidata. Tegin siis hoopis pilti sealsamas rõõmsa politseiniku töölaua lähedal asuvast arestikambrist, mille kõrval oli ilma seinteta tualett (siis WC-pott lihtsalt). Ilmselt piisas kokkuhoiu mõttes vangi ja valvuri/politseiülema/postiülema jaoks ühest potist – mõistlik. Tagasiteel hakkas jälle päris vilu seal laevalael, aga maale jõudes oli jälle olemine OK. Giid Jerreh palus viimase asjana enne lahkuminekut meil leida talle üks Kaie-sarnane naine Eestist, vastutasuks aitas ta meil takso leida ja selle hinna 3000 peale kaubelda. Tegelikult maksime lõpuks ikkagi 4000, sest sõit kestis üle kolmveerand tunni ja meil hakkas taksojuhist kahju. Meile oligi juba täiesti arusaamatuks muutunud, kuidas iga kord saime taksohinna 2500 peale kaubeldud, hoolimata teekonna pikkusest või kulunud ajast, justkui oleks see standardne sisseistumise tasu.
Kl 20 tuli meile oma uue Peugeot’ga järgi Fatimata, et viia meid oma ema Stafanie juurde koju õhtusöögile. Fatimata sõitis väikese ringiga, et näidata meile oma lapsepõlvepaiku – ta oli siinsamas hotelli läheduses üles kasvanud, koera jalutanud, rannal emaga joogat teinud ja plju muud. Siinsamas lähedal pidi asuma ka püha rand, mida olevat korduvalt külastanud pühamees Bamba, kelle jalajälg siiani rannaliival tervendavat mõju ja mediteerimisvõimalust pakub. Bamba asutatud sufistlik sekt “Lõvid” xx
Stefanie kodu asus tegelikult väga lähedal hotellile, oleks võinud ka jalgsi minna. Kui lähenesime kõrge valge müüriga piiratud majale, andis Fatimata signaali ja putkas passinud valvur kiirustas väravat avama. Fatimata ütles, et ta isa ei saa rahulikult magada kui tema äraolekul ta naispere turvalisus tagatud pole, mistap on ta palganud kaks turvameest ööpäevaringselt maja valvama ja väravat avama. Lisaks on neil veel ka koduabiline, kes meie tänase õhtusöögilaua eest hoolitses. Fatimata isa on endine profipoksija (kui ma õigesti ta jutust aru sain), aga pärast kaitsnud doktorikraadi sotsioloogia või demograafia valdkonnas ning töötab juba aastaid ÜRO rahvastikuprobleemidega tegeleva osakonna juhina Nigeerias. Just selle osakonna poolt olevat Kauri teada loodud metoodika, mille alusel maailma rahvastiku arvu ja selle dünaamikat rehkendatakse. Fatima ema Stefanie on sündinud USAs mustanahalise sõjaväelase ja arsti pojana, kasvas üles hoopis Frankfurdis, kuhu viis neid isa töökoht. Stefanie oli määratud kohtuma oma mehega, sest kui ta parajasti Frankfurdi ülikoolis stendile kuulutust kleepis, et leida kohalikke wolofi-keele rääkiaid endale õpetajaks, siis vaatas seda üle ta õla noor mustanahaline tudeng, kes oli just mõne aja eest saanud Stefanie nime ja telefoninumbri oma tuttavatelt Senegalis. Nii nad kokku saidki ja abiellusid varsti. Stefaniel on neli tütart, aga lisaks vist veel ka mõned kasulapsed – näiteks see keigarist poiss, kes varsti Hiina tagasi lendab. Taaskord stiilses õhtuülikonnas keigar rääkis end tutvustades, et oli 7-aastane kui Stefanie võttis ta “enda lapseks”. Jäi mulje, et ta on tegelikult Stefanie õepoeg. Stefanie on SABS kooli asutaja ja hing, ta on kooli rajanud USA haridusmudelit järgides ja paljud õpilased ongi siia tulnud Ameerikast või lähevad peale lõpetamist USAsse kolledžisse. Fatimata ise õpib praegu mainekas John Hopkinsi Ülikoolis magistrantuuris keskkonnateadusi, enamus kursusi tegi ta Washingotnis kohapeal ära, järelejäänud neli sooritab veebipõhiselt lähinädalatel. Ka üks Fatimata õdedest on samas seisus, teine on lõpetamas meditsiiniõpinguid Senegali kohalikus ülikoolis, paralleelselt arstide ametialase sotsiaalvõrgustiku idufirmat käivitades. Juba inkubaatori-faasi lõpusirgel olev idufirma DRlinkup plaanib haarata terve Lääne-Aafrika arstid kasutajateks ning pakkuda neile mitmesuguseid teenuseid veebipõhiselt, s.h. telemeditsiini. Rääkisin talle ja ta doktorist kolleegile meie Learning Layers projektist ja Eesti meditsiini-infosüsteemidest, ID-kaardist, digiretseptist jpm, nad tahtsid seepeale kohe Eestisse tulla. Ka Fatimata abikaasa on äsjadiplomeeritud üldarst, aga tema oli sel õhtul haiglas valves ja ei saanud meiega ühineda. Õhtusöögilaua ümber olid veel: atleetlik noor ärimees, kes pärit USAst ja kolinud Senegali 9 aasta eest; nooruke SABSi õpetaja, kes vedas projekti “10 000 girls” tüdrukute haridusvõimaluste parandamiseks siinsel islamimaal; Baltimore’ist 7 aasta eest siia pensioneerunud endine keemik Linda (tema oli uhke oma “off the grid” maja üle); 10 aasta takka esmakordselt Virginiast siia külla tulnud Stefanie sugulane (pensionil telekommunikatsiooniinsener, tegelenud ka kosmosetehnoloogiaga). Sõime kohalikku toitu – riis jamba kanaga ja pruunikas kuskus loomaliha-hautisega, kõrvale vürtikad aedoad ja salat. Idufirma-doktori arvates oli tegemist “vaeste inimeste toiduga” ja ta vist isegi pani seda pisut pahaks. Joogiks oli mõlemat meie kohalikku lemmikmahla: ahvileivapuu viljadest tehtud piimjat viljalihaga nektarit ja hibiskiõite leotist, millele oli lisatud pisut münti – jube hea! Köögipõrandal niutsusid ja kakerdasid üksteise otsas paari päeva eest sündinud kuus koerakutsikat, kelle ema oli puhtatõuline labrador, aga isa tundmata. Nad kahtlustasid naabri valget peni, samas imestades, et kuidas see füüsiliselt võimalik oli, sest naabri koer on nende labradorist lihtsalt mitu korda väiksem.
Igatahes oli seltskond väga huvitav ja juttu jätkus kuni keskkööni. Nii jäigi meil minemata kahele elava muusika kontserdile, mis olid varem plaani võetud koos Fatimataga. Oleksin väga tahtnud kuulata eriti Papedioufi, kes on Yussu N’Douri jälgedes kombineerimas vana senegali rahvamuusikat fusion-jazziga, küll pisut vähem popilikus võtmes kui N’Dour. Idufirma-doktor näitas mulle oma tahvelarvutilt Youtube’ist ka tõelist senegali rahvamuusikat, mis oli rütmikas ja aina kiirenev, rohkete trummidega ja särtsaka tantsuga.

Stressis paabulind ja öko-koolimaja

Hommikusöögi ajal patseeris basseini juures ehtne isane paabulind – see klassikaline india oma, mitte kohalik lääne-aafrika liik, mis Rene jutu järgi pidi pigem sinist kalkunit meenutama. Tuli välja, et üks hotelli klientidest oli selle linnu eile turult ostnud kodukaunistuseks. Lind oli stressis ja peitis end peagi meie eest trepi taha pimedasse nurka. Alles seal mul õnnestuski temast klõps ära teha. Hommikusöögi taustaks mängis telekas ja seal reklaamiti õhtust maadlusmatši. Kohalik maadlus meenutab sumot ja tundub olevat ülipopulaarne, sest üks kanal telekas näitab peaasjalikult just seda ja hiigelstaadionid on rahvast täis. Kogukad, siiski sumokatest vähem paksud maadlejad üritavad teineteist liivaringist välja puksida, aeg-ajalt tehakse ka tõeliselt muljetavaldavaid heiteid. Omaette element selles shows on pealtvaatajate kaasaelamine ja kummagi võistleja toetajate tantsud sealsamas maadlusringi servas.
Rene tuli hommikusöögi ajal lagedale ideega, et kasutaks meie mitmekülgset tiimi ära ja teeks valmis ühe Lääne-Aafrikasse sobiva öko-koolimaja standardprojekti koos tarkvaraga, mis lubab seda kergesti kohandada. Nii-öelda “open source” koolimaja, kuhu Rene panustab ehitusliku poole, Kaie roheluse ja maastikuarhitektuuri, mina pedagoogilise kontseptsiooni koos digilahendustega ja Kaur ohutuse asjad Lillele jääks siis vist storyline kokku kirjutada. Päris põnev idee, eriti kui see kohalikele peale läheb. Ehitusmaterjalid ja tehnikad oleks pärist siitsamast kohalikust kultuurist, maja ühekordne ja paksude muldseintega (hoiavad jahedust ja on odavad ehitada). Meie siis käiks ÜRO rahastusel aeg-ajalt siin ja nõustaks konkreetsete koolimajade ehitusi. Kõlab angu plaan, mis?
Sain e-kirja meie instituudi ghanalasest doktorandilt James Sunney Quaicoe’lt, kes küsis: “How is Africa treating you?” (kuidas Aafrika sind kohtleb?). Vastasin, et naudin iga hetke ja kohalike külalislahkust. Tema oletus mango-hooaja kohta osutus küll valeks, sest suht viletsa väljanägemisega rohelisi ja pehmeid mangosdi müüakse kalli hinnaga vaid prantslaste supermarketis CityDia. Proovisin täna ühe ära, pool oli hapu, aga teine pool täitsa OK. Mullu Guatemaalas maitstud mangodele ei saanud see siiski lähedalegi.
Kuna ennelõunaks polnud kooli poolt plaane ja internet kadus sootuks, siis tegin väikese jalutuskäigu sadama suunas. Teele jäi üksik tänavakaupmees, keda eile ei olnud. Ta tutuvstas end (nimi: Kaba, kaubad enamjaolt tema ema meisterdatud), oli seejuures nii tagasihoidlik ja pakkus kohe algusest peale mõistlikku hinda, lastes lõpuks kogu poti pealt veel alla tingida. Kulutasin tema juures ära suurema osa allesjäänud rahast ja tegin lõpuks tema poe taustal koos Kabaga ka ühe selfie. Seejärel viisin ostud ära hotellituppa, aga seda alles koristati ja ma ei tahtnud jalgu jääda, mistõttu tegin veel ühe jalutuskäigu vastassuunas – CityDia poodi, kus sain krediitkaardiga osta ahvileivapuu vilju ja kuivatatud hibiskiõisi – mõlemast saab head haput jooki teha. Enne kooliminekut jõudsin veel basseini ära proovida, vesi oli tegelikult suht jahe algul, aga lõpuks päris mõnus ja värskendav.
Lõunat sõime koolis, jäime hiljaks ja toit oli juba jahtunud. Pärast lõunat saime pisut kooli lähiümbruses jalutada ja mingite Lähis-Ida meeste poolt peetavas Swiss Palace nimelises kohvikus korraliku espresso juua. Siis kohtusime nende kohalike õpetajatega, kes olid kirjutanud oma peatükid meie õpikusse. Arutasime seda, kuidas nad plaanivad kasutada seda õpikut ning kuidas meie ja nende peatükke ühtlustada. Nad palusid meil tutvustada meie peatükke ja minu sotsiaalmeedia teema tekitas kõige rohkem küsimusi (eriti ökoanarhist Babsis), nad vist ikka kardavad lapsi sinna virtuaalmaailma suunata – nagu nad ilma suunamiseta juba ammu seal poleks. Nende antipaatia moderniseerumise vastu on ilmselt paremini mõistetav siinse sunni-islamiusu ja praeguste ülikonservatiivsete islamiliikumiste (ISIS, Boko Haram) sotsiaalmeediakampaaniate kontekstis. Rene saatis viite Graeme Wood’i artiklile “What ISIS really wants?” The Atlantic’us, see oli kõige põhjalikum ja veenvam käsitlus ISISest, mida seni lugenud olen. Wood on intervjueerinud islami-eksperte USAs ja Londonis, ISISe värbajaid Austraalias ja Inglismaal, selle põhjal joonistub pilt keskaegset ideaali järgiva punktuaalse šariaa-riigi ideoloogilisest vundamendist. Praegune kalifaadi juht al Baghdadi tuleks tõsiusklike moslemite poolt viivtamatult võimult kõrvaldada kui ta kalduks kasvõi kriipsuvõrra eemale Muhamedi eeskuju järgimisest: s.h. vargal käe maha raiumine, riigipiiride mittetunnistamine, diplomaatia ja rahvusvaheliste kokkulepete välistamine, orjapidamise, ristinaelutamise ja pea maharaiumise rakendamise karistusvahendina, aga ka tasuta sotsiaalsüsteem (arstiabi, rõivad,transport). Kogu oma anti-modernsuse juures kasutavad nii ISIS kui ka siitkandi Boko Haram just sotsiaalmeediat oskuslikult ära, et pakkuda unistust ilusamast elust maailma asjadega rahulolematutele moslemitele (eelkõige siis tegevuseta ja tulevikuväljavaadeteta, aga adrenaliini täis noormeestele). Babs ise selgitas meile oma arusaamu paari päeva eest kui Rene temalt küsis, on ta sunni või šiia. Babs tunnistas, et on traditsioone austav sunni ja ta ei poolda koraani ja islami uudsemaid tõlgendusi (nt šiiitide omi). Samas on tema peamiseks põhimõtteks, et tema usk on tema enda asi ja ta ei suru seda kellelegi teisele peale. Ka Woodi artiklis intervjueeritud sunni-salafistist USAs elav mulla esindab tervet hulka tõsiusklikke moslemeid, kes järgivad suurt osa koraani õpetusest samasuguse täht-tähelisusega kui ISISe tüübid, välistades samal ajal sõjaga kalifaadi kehtestamise võimaluse ja vägivaldse keskaegse karistusõiguse – need olevat olnud Muhamedile vajalikud toonases Lähis-Idas, aga täiesti kohatud tänases maailmas. Seega oleks salafistid Woodi arvates pigem muu maailma parimad liitlased ISISe vastu.
Igatahes saime lõpuks vähem kui kahe tunniga õpetajatega kõiges kokku lepitud ja meid kutsuti kohvilauda kooli katuseterrassile (kooli sööklasse siis). Selgus, et kohalik keemiaõpetaja räägib suht hästi vene keelt, oli 90-ndate keskel õppinud Donetski Ülikoolis keemiat ja bioloogiat. Fatimata selgitas reede ja laupäeva ülesandeid ning aitas meil kavandada ka meie vaba aja veetmist – homme üritame minna Goree saarele ja laupeäval mingisse loodusparki kus on lootust näha kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Kuna kohvilaud oli rikkalik ja ühe kandikutäie järelejäänud saiakesi võtsime veel kaasa ka, siis otsustasime õhtusööki täna mitte korraldada. Homseks oleme kutsutud Fatimata ema koju õhtusöögile ja pärast seda lubas Fatimata meid viia elusat kohalikku muusikat kuulama.
Tagasiteel viiekesi eriti logusse taksosse topituna (see oli täpselt samasugune väike Renault nagu ma kunagi Hollandist endale ostsin) nägime taas hipilikult kirevaid linnaliinibusse (Dakar Car Rapide), mis rahvast töölt koju vedasid. Autohuvilisest Kaur tundis selles bussis ära tšehhoslovakkia Avia, mida meil nõukogude ajal sageli teedel näha oli. Ta uuris asja ja tuli välja, et tegemist on 1965 aasta Renault mudeliga, mida tšehhid litsentsi alusel Avia nime all 1970-80ndatel tootsid (samamoodi nagu venelased Fiati põhjal loodud Ladat). Siinsed RAF-marstuuttaksost pisut suuremad Renault-bussid on ilmselt ikkagi kas Pratnsusmaal või siinsamas frankofoonses Aafrikas toodetud. Iga bussi tagaseinal ripub sõidu ajal üks poiss, keda me nimetasime “sisseviskajaks”, sest tema ülesandeks on aidata reisijad tagaukse kaudu bussi ja ilmselt ka pileteid müüa. Tundub suht eluohtlik töö olevat. Takso viis meid taas mööda rannast, kuhu igal õhtul koguneb sadu (kui mitte tuhandeid) sportijaid, kes üheskoos võimlevad ja teevad muid harjutusi. Üldse on siin linnapildis ka keskpäeval päris palju jooksjaid ja muid sportijaid, kehakultuur tundub siin vägagi au sees olevat.

Green Warriors & Digital Natives

Hommikust sõime tunni võrra varem, juba kl 7.30. Pidime vaatlema kahte erinevat ringitundi: Green Warriors ja Digital Natives. Mina ja Kaur osalesime selles teises, mida viis läbi inglise keele õpetaja M. Tund oli jälle ameerika stiilis, õpetaja püüdis lapsed arutlema panna ja see õnnestus päris hästi. 13-17 aastased lapsed olid terased, oskasid näha ka tehnoloogia pahupoolt (üks klubi “külalisena” esitletud poiss oli suisa radikaalne uus-ludiit, kes tahtnuks kogu tehnoloogia ära kaotada, kuna “hiljemalt 15 aasta pärast võtavad robotid võimu”. Lapsed küsisd meiltki küsimusi ja kuulasid hoolega. Nad kadestasid Eesti lapsi, kel lubatakse tunnis õppeotstarbel isiklikku nutitelefoni ja tahvelarvutit kasutada. Tegelikult filmisid nad ise kogu tunni kellegi (võib-olla õpetaja M) nutitelefoniga üles ja paaril lapsel oli ka oma sülearvuti ees lahti. Kuidagi veider paistis see asi – õpilased arutavad Digital Natives klubis nutiseadmete kasutamise üle koolis, aga kooli sisekord seda tegelikult ei luba. Meenutas pisut kohalike viisi rääkida hingestatult keskkonnateemadel, märkamata enda ümber vedelevat prügi. Näiteks kui jõudsime teise koolimajja, kus meie meeskonna ülejäänud liikmed Green Warriors klubis osalesid, nägime kooli peatrepi kõrval lillepeenras kolme tühja Coca-Cola purki vedelemas – ja seda vaid kahe meetri kaugusel kolmest prügisorteerimise korvist (üks neist korvidest kandis silti “Aluminium” ja oli täitsa tühi). Sellesama peenra ääres seisis Green Warriors klubi õpetaja Babs, kes oli Senegali “Teeme ära!” üks eestvedajatest ja tõsiselt pühendunud öko-entusiast. Ta rääkis meile igasugu lugusid. Näiteks sellest, kuidas Senegalis kõik majad tänapäeval betoonist ehitatakse, selleks vajaliku tsemendi tootmisel põletatakse aga autorehve, mida siis Euroopast siia imporditakse. Lisaks kasutatakse betooni segamisel ookeani äärest võetud soolast rannaliiva, mis pidavat paarikümne aastaga raudsarrused läbi roostetama – mõne aja pärast on seetõttu oodata majade kokkukukkumisi. Babs selgitas ka, miks on linnapildis nii palju poolielijäänud uhkeid ehitisi. Nende taga olevat eelmise presidendi Wade (jah, tollesama monumendi-püstitaja) ja tema poja maffialiku “nomenklatura” liikmete korruptiivsed investeeringud, mis külmutati enne kui majad valmis jõuti ehitada. Ka Wade poeg on hetkel kohtu all, aga isa ei julge keegi puutuda. Sabs rääkis ka oma plaanist sõita oma vana biokütusele ümber ehitatud uunikum-Citroeniga läbi Sahara ja Euroopa Rootsi, et sealsete biodiisli-entusiastidega mingi projekt Senegalis käivitada. Babs demonstreeris meile veel kooli tuvikasvatust (jäigi ebaselgeks, kas neid kasvatatakse söömiseks või lennutamiseks) ja permakultuuri-aeda, mis oli riputatud taaskasutatud värvilistest plastpudelitest ripp-peenarde sees kooli välismüürile.
Nüüd tekkis meil jupp vaba aega, mistõttu jalutasime tagasi esimese koolimaja juurde (kokku on sellel koolil seitse hoonet ja 1000 õpilast vanuses 5 – 18). Õpetajate toas kohtusin Fatimata emaga, kes oli sätendavas-lainetavas siidrüüs Big Mamma, kooli tegelik juht (kuigi vist mitte direktor ametlikult). Juhtkonna koosolekul osales ka Fatimata õde, seega on kooli näole tegemist vist justkui perefirmaga. Fatimata ema Stefanie kutsus meid reede õhtuks enda koju õhtusöögile – juba ootan seda põnevusega! Fatimata ise rääkis meiega pikalt ja siis soovitas meile ühte kohvikut, kus saaksime aega parajaks teha kuni lõunasöögini. Maandusime Les Ammassadors nimelisse prantsuse stiilis kohvikusse, kus oli väga uhke koogivalik, aga suht kehv kohv. Vaatasime läbi kohalike partnerite saadetud õpikupeatüki-mustandid, mis mu tiimikaaslastele näisid pettumuse valmistavat. Minu jaoks olid need suht tüüpilised õpetajate tehtud praktilised materjalid, mida sobib tunnis kasutada. Pikka juttu vähe, põhipunktid bulletitena välja toodud, palju ilmselgeid autoriõiguste rikkumisi illustratsioonideks kasutatud piltidega. Lõunat sõime taas koos sekretär Hadi ja Fatimataga, mõned meesõpetajad liitusid ka meiega vaikides. Minu kõrval istus prantsuskeelset raamatut lugev 16-aastne tüdruk, kes tahtis meie saabudes jalga lasta, aga me palusime tal jääda ja pommitasime küsimustega. Ta olevat siin koolis kolmandat aastat prantsuskeelses harus, kuna enne elas ta ingliskeelses Nigeerias. Plaanib pärast lõpetamist minna kirurgiks õppima, ja ilmselt suure tulevikupotentsiaaliga Hiinasse, sest nii soovitas üks õpetaja. Ma juba aimasin, milline – eks ikka see keigarlik meesõpetaja, kes enam siin koolis ei tööta, aga iga päev uues üliedevas ülikonnas siin hommikust õhtuni veedab (Rene väitis, et ta on Fatimata sugulane). Meile tutvustati itaallannat nimega Corinna, kes elab Senegalis juba 7 aastat ja laulab bändis nimega iScience (iScienceMusic.com). Bänd korraldab mingeid keskkonnateemalisi üritusi, aga kombineerib neid oma kontserditega. Jäi mulje, et ta oli sattunud sinna kooli juhuslikult sel päeval, oli kellelkti tuttavalt kuulnud, et töökoht on saadaval. Ta soovitas Aafrika veebilehte Ushahidi.com, mille panid omal ajal käima kodanikud ise valimisteks valmistudes (vist Nigeerias või Malis), et teavitada valimisi terroriseerivatest gängidest. Nüüd kasutatakse sedasama kaardirakendust ka “Teeme ära!” sarnastes keskkonnaprojektides prügihunnikute märgistamiseks.
Pärast lõunat tegin oma töötoa, mille kohta sain alles enne lõunasööki teada, et õpilaste asemel osalevad hoopis õpetajad. Tegin oma plaanid kiirelt ümber ja kasutasin Riia Samsungi ürituse jaoks tehtud slaide Eesti digipöörde kohta, läks päris kenasti asja ette ja diskussioonigi oli üksjagu. Tundub, et meeldis ka mu eestlastest tiimikaaslastele, kuigi kukkus välja kavandatust loengulisem ja pikem (pea kaks tundi). Minu järel tegi oma töötoa Rene, aga selle tarvis kolisime katusel paiknevasse sööklasse, sest allkorruse klassis oli minu töötoa lõpuks õhk otsa saanud. Rene on väga hea esineja ja teab, mida räägib. Teemasid küsis ta osalejatelt, kellest enamus olid vist pigem ökoehitajad ja arhitektid kui õpetajad. Fatimata ema osales väga aktiivselt ja tõlkis Rene juttu prantsuse keelde, kuna kõik osalejad ei osanud inglist. Ka see töötuba venis plaanitust pikemaks, nii et selle lõppedes oli aeg minna õhtust sööma. Kuna algeselt plaanitud Etioopia restorani suhtes tekkisid kahtlused toidu liigse vürtsikuse osas, siis otsustasime hoopis Fatimata soovitatud grilli-restorani kasuks. Koht oli kahtlase väljanägemisega, olime ainsad külastajad. Samas olid kõik enda valitud roogade lõpuks väga rahul: Kaur sõi grillitud tuvisid, mina ja Lill kahte erinevat kala, Kaie hiidkrevette, Rene lammast. Tagasi hotelli sõitsime jälegi viiekesi ühes taksos, mina kui kõige paksem nautisin üksi esi-istet.

Esmatutvus Dakariga

Öösel kl 5 paiku ja veel pärast kl 6 ajas mind üles muezzin, kes kutsus palvusele. Senegal on ikkagi islamimaa, kuigi ühtegi burkat näha pole ja isegi nädalavahetus on neil laupäeva-pühapäeva peal nagu Euroopas (ja mitte neljapäeval-reedel nagu näiteks Afganistanis). Mobiil äratas mind kl 8 sügavast unest, oleksin veel vist põõnata tahtnud. Duši all käisin leige veega ja ilma šampoonita. Ma ju teadsin, et sellistes maades ei ole hotellitoas šampooni, aga miskipärast unustasin ikka kodunt kaasa võtta. Hommikusöök oli prantsuse stiilis – baguette, croissant, pisut maasikamoosi, üks Emmentali juustuviil, Mehukatti-stiilis keemilise maitsega apelsinimahl ja suht hea kohv. Lisaks toodi mandariin ja õun, mis polnud küll eriti muljetavadavad. Tuli välja, et enne lõunat ei toimu meil midagi, mistõttu kreemitasin end päikesekaitsega sisse, panin soni pähe ja läksin omapäi kondama. Meie hotelli kõrvalt läks üks suurem tänav, seda pidi tatsasin mööda hiigelsuurest ja luksuslikust Kuningas Fahdi hotellist, seejärel umbes sama suurest USA saatkonnast (millest teisel pool teed istus puude varjus hulk kirevates rõivastes kohalikke – ilmselt viisasaba avanemist ootamas). Tänav lõppes rea pisikeste mereanni-restoranidega, mis asusid praktiliselt otse rannaliival. Hommikul olid kõik restoranid suletud, lauad-toolid kusagile ära tõstetud ja grillid kustunud. Passisin seal tükk aega ja vaatasin, kuidas päris kenast lainetusest hoolimata randus otse liivaranda uhke, kõrge vööritääviga ja kirevate maalingutega piroog, millest tulid maha tosin mustades mundrites turvameest või sõdurit. Üritasin jõuda eemal paistva muulini, aga teele jäi artisaani-turg, kus mind loomulikult kohe hoovi tõmmati ja väga osavalt mulle suur kotitäis erinevaid tiigi- ja eebenipuust kujukesi, maske ja trummigi maha müüsid. Ega ma esimesena pakutud hinnaga kordagi ei nõustunud, aga ilmselt maksin ikkagi päris palju üle. Samas, Eesti kontekstis olid minu makstud hinnad suht soodsad, seega ei tunne ma süümekaid. Lahe oli see müügimeeste taktika, mis oleks justkui pärit mingist müügiõpikust neil kõigil: esmalt oli nende jaoks oluline saada mind üle oma poekese läve astuma (tehtud!), siis tehti oma kauba kiirtutvustus (check), siis küsiti minu käest hinnapakkumist mingile konkreetsele esemele (tehtud!), siis järgnes üha intensiivsemas survega tingimine ja vahepal võeti pinget maha smalltalk’iga mu päritolu kohta. Kõige lahedam oli eelviimane müügimees (remember, my name is Gabriel!). Tema hakkas mulle lõpus kõrva sosistama oma uskumatuid soodustusi, mida teised ei tohiks kuulda, sest need on kriminaalselt suured. Andis kolm kaelakeed ühe hinnaga, ilmselt jäi ise ikkagi võidumeheks. Turult tagasiteel hotelli ostsin teeäärsest puuvlijaletist ühe väikese papaia ja paar banaani (mangot kahjuks polnud), pisut edasi kahe lapse käest ka röstitud maapähkleid. Maapähklid on Senegali peamine ekspordiartikkel ja ka kohalikud nosivad neid tänaval pidevalt nagu sihvkasid. Jube head olid need küll, kuigi pisut krigises liiva hamba all kui koitkesepõhjast viimaseid nosisin. Peaks koju ühe pudelitäie neid kaasa ostma, sest suuremates kogustes müüakse neid siin just taaskasutatud viski- ja džinnipudelites.
Kui hotelli tagasi jõudsin, jäi veel piisavalt aega, et palmi all basseini veerel istudes kõik oma meilid ära vastata. Kella ühe paiku peatasime saatkonna-tänavalt kaks kollast taksot (üks rondim kui teine) ja kui hind poole soodsamaks tingitud, siis sõitsime kooli juurde. Umbes pooletunnise sõidu eest maksime lõpuks 2500 franki, mis teeb vähem kui 4 eurot. Enne minu saabumist mahtusid nad neljakesi ühte taksosse, nüüd on kulud ja tingimisele kuluv aeg suuremad. Kooli väiksemas majas ootasime jupp aega, kuni sekretär Hadi ja õpetaja Nixon meile lõunasöögi organiseerisid. Õpilased olid juba söögi lõpetanud, meile oli kooli sööklas isegi lina laauale pandud. Sõime sama toitu mida õpilasedki, meiega jagasid lauda Hadi ja üks keigarlik meesõpetaja, kel juba tööleping lõppenud ja varsti teekond tagasi Hiina ees seismas. Ta pidi Pekingi lähedal ühes koolis inglise keelt ja majandust õpetama. Hiina kui maailma arengumootor ja keskpunkt jooksis ta jutust mitu korda läbi, aga sedasama seisukohta (USA on omadega läbi ja Euroopast pole ka enam asja) kohtasime hiljemgi korduvalt. Huvitav, miks nad siis ikka just ingliskeelset kooli peavad siin frankofoonses riigis ja mitte hiinakeelset? Minu reisikaaslased olid saanud eelmisel päeval pikemalt suhelda lõpuklassi õpilastega (17-18 aastased), kellest enamus oli varem elanud välismaal – kes USAs, kes Euroopas, kes mujal Aafrikas. Lapsed olid väga haritud, öko-teadlikud, superhea inglise keele oskusega ja sädemega silmis. Ega see vist tavaline kool ei ole, kuhu Ameerikast lapsed õppima tuuakse. Samas ei jätnud kool ka sellist muljet, et tegu oleks mingi superrikaste laste eliitkooliga. Keskonna- ja rahvusvaheliste suhete kallku tõttu paistis kooli seintel plakateid UNESCO klubi tegevusest, prügi sorteerimise korvid, päikesepaneeli-akud jms. Kuna informaatikaõpetaja olevat kusagile mujale läinud, suhtlesin homse töötoa jaoks tuastainfo kogumiseks lõpuklassi õpilastega, kes arvutiklassis oma kodutöödega tegelesid. 5-6 tüdrukut ja paar poissi olid tõepoolest väga aruka jutuka ja rääkisid inglse keelt nagu oleks nad Bostonist pärit. Lühikokkuvõte nende jutust: mobiiltelefonid on koolis keelatud, vahelejäämisekorral võetakse telefon ära ja kätte saab kooliaasta lõpul, tegelikult on igal õpilasel see koolis kaasas ja salaja vaadatakse oma Facebooki, Twitteri ja Instagrami uudiseid. Nad on 9ndas klassis õppinud HTML-koodis kodulehte tegema, mõned on võtnud AP-kursuseid Java ja C++ programmeerimisest. Kooli arvutiklassis on suht vanad lauaarvutid Win7-ga, aga õpilased eelistavad kasutada oma isiklikku MacBooki. Sülearvueid võib kooli kaasa võtta, aga mõnes tunnis käsib õpetaja see ära kotti panna. Vaid paaris projektis on nad teavituskampaanisa tarvis sotsiaalmeediat kasutanud, aga seda siis pigem kodus. Väga sümpaatsed noored – ehk õnnestub nende põlvkonnal see maa kuidagi parema järje peale aidata.
Külastasime kooli teises, kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas hoones ühte tundi, aga jäime sinna palju hiljaks. Tunni teema oli EcoGuides, sest nad olid klassiga käinud hiljuti eksukrsioonil ühel Dakari lähedasel saarel, kus on looduskaiteseala. Nüüd arutasin noored läbi, millised on vabatahtliku öko-giidi kohustused ja ootused temale. Õpetaja ei pidanud loengut ega öelnud ette, kõik punktid ilmusid tahvlile õpilaste endi poolt ja arutati siis koos läbi. Rene pani tunnile ilusa punkti, sest ka tema on kajaki-matkade öko-giid, kes saanud giidikoolituse Inglismaal. Ta kirjeldas kajaki-giidide juhist MY ABCDE, millest peab iga giid lähtuma retke algul instrueerimist läbi viies (A tähendas area, B = boat, C = communication, D = doctor ja E = emergency).
Pärast tundi sõitsime taksoga Aafrika taassünni monumendi juurde, mis pidi olema maailma suurim omataoline. 2010. aastal valminud hiigelsuur ja pateetiline pronkstaies valmis endise presidendi Wade algatusel ja peaks sümboliseerima mitte Senegali, vaid terve Aafrika taassündi. Proksist mees hoiab süles poega ja veab järel naist, poja sõrm osutab üles – parema elu, kõrgemate väärtuste, uute tippude suunas? Ei, NY vabadussamba suunas. Küsisime giidilt, et miks panid nad oma monumendi osutama siit lähtunud orjakaubanduse sihtmaa pealinnas pikneva monumendi suunas, mille olid ameerikliastele kinkinud prantslased (kelle kolooniaks Senegal aastasadu ju oli)? Giid oskas selle peale vaid teeseldud naeru punnitada. Ta oli meie peale vist pisut solvunud, sest Lill ja Kaie ei varjanud oma pettumust, kuna lubatud kunstimuuseumi asemel nägime 10 EUR maksnud pileti eest vaid pateetilis-ideoloogilst jura ja suht igavat vaadet sumusse uppuvale linnale pronksmehe peas paiknevalt vaateplatvormilt. Giidi soovituste kohaselt sõitsime monumendi-muuseumis nähtud muusikariistade (kora ja djembe) otsingul taksoga mingile turule kalasadama lähedal. See oli palju suurem turg kui hommikul nähtu, müüjad olid hullult pealetükkivad. Põgenesime sealt kiiresti ja liikusime jalgsi mööda rannaäärt tagasi, sest olime taksoaknast näinud kookospähkli-müüjaid. Luristasime oma kookospähklid tühjaks rannal jalgpalli taguvaid kohalikke vaadates, aga Kostariikas kogetud baby-coconuti sisu magustoiduks söömisest ei tulnud midagi välja. Esiteks ei pakkunud müüjad meile pähklipurustamise teenust (ega lusikat), teiseks polnud need pähklid siin veel eriti endale seda kõvemat valget ollust jõudnud veel kasvatada. Pähklikoore sisepinnal oli vaid mõne mm paksune klaasjas sült, mida sai pisut kõrrega uuristada. Passisime jupp aega rannal, kus remonditi ja ehitati uhkeid värvilisi pirooge – kajakimatkajast Rene uuris hulga detaile välja siinse paadiehitustava kohta. Emapuu tehakse ülikõvast tiigipuust ja see elab üle päris mitu paati – vanad pehkind küljelauad asendatakse uutega iga mõne aasta takka. Konstruktsioon oli lihtne, paadi kuju meie jaoks harjumatu, aga ilmselt täpselt siinsetele mereoludele sobilik. Paaditehase kõrval oli tühi rand, kus kari kitsi otsis prügimäeks muudetud rannaribalt endale midagi söödavat. No mida need SABS kooli noored või Teeme ära Senegali aktivistid küll siin ära teha suudaksid kui veoautokoormate kaupa prügi lihtsalt ookeaniranda maha kallatakse pidevalt. Taksoga tagasi hotelli jõudes astusime läbi prantuse ketti CityDia kuuluvast supermarketist, kus kõik oli nii nagu Euroopas. Sain endale nii šampooni kui habemeajamisterad, kuid mangod olid nii rohelised, et võtsin vaid kuivatataud mangoliistude paki. Teised jäid hotelli, meie Lillega tatsasime hommikul nähtud sadamasse, kus nüüd kees õhtune melu ja kõik grillid olid mereande täis. Plaan oli õhtust basseini ääres süüa, meie ülesandeks oli tuua hiidkrevette. Kuna krevetimüüja polnud nõus mitte sentigi hinnast alla tingida laskma ja 1000 CF ühe kreveti eest tundus Lillele liiga kallis, siis jäi meil asi katki. Vaatasime ka teised rannarestoranid läbi, aga ka sealt ei leidnud lahendust, Nii jäigi õhtusöögiks vaid varem ostetud melon ja arbuus saiaga, aga mina sõin üksi hotelli restoranis tagliatellet. Polar randmekell näitas päeva bilansina senist sammurekordit: 14105.

Esmakordselt Aafrikas

Sõber Mikk Sarve tütar Lill helistas mulle millalgi aasta lõpupoole ja pakkus võimalust osaleda Jaan Tõnissoni Instituudi arengukoostööprojektis, mida rahastab Välisministeerium. Projekti raames tuleb valmis kirjutada linnalooduse teemaline õpik Senegali ingliskeelsetele (era)koolidele ja siis seda seal koheapeal katsetamas käia. Aeg lendas ja järsku läkski juba kiireks kohvrite pakkimisega. Lill, ta vend Kaur ja veel kaks projekti kaasatud maastikuarhitekti (Rene ja Kaie) reisisid Aafrikasse juba reedel, mina pidasin pühapäeval täispäeva loenguid magistrantidele ja siis viskas Jaak mind autoga lennujaama. Esimene lend oli lühike, poolteist tundi Kopenhaagenisse, kus pidin lennujaama lähedases hotellis öö veetma enne reisi jätkamist. Kuidagi oli Estonian Airil ja SASil kahe peale õnnestunud mu kohver ära kaotada ja mul läks üle kahe tunni enne kui selle kätte sain. Olin vahepeal tunnises Lost Luggage leti sabas seistes juba päris tige, aga mingil hetkel õnnestus end maha rahustada – teenindaja oli viisakas ja tõesti püüdis mind aidata, ega see tema süü polnud. Kohver käes, kõmpisin 12 minutit inimtühje ja tuuliseid tänavaid pidi Kastrupi keskusesse, leidsin oma hotelli iPhone GPSi abil kergesti.
Hommikul läks Pariisi lend Air France’iga ilma jamadeta, Charles de Gaulle’i lennujaamas ootasin järgmist lendu neli tundi. Olin selles futuristlikus lennujaamas esmakordselt, seetõttu jalutasin mõnuga pikemad tiirud enne pikka lendu. Wifi oli ka tasuta, aga lõunasöök kujunes hirmkalliks. Pariis-Dakar lennuk oli hiigelsuur, 3+4+3 istet ühes reas, minu 35H oli alles kusagil lennuki keskosas. Minu ümbruses istusid põhiliselt prantslastest koolinoored, Joonasest pisut nooremad vist, nii umbes 13-14 aastased. Neid oli seal tubli bussitäis, oma 50 küll. Jõudsin 6-tunnise lennu jooksul kaks filmi ära vaadata: Jaagu kiidetud Gone Girl ja sõjafilmi Fury. Birdmani proovisin ka vaadata, aga selle jaoks oleks mul subtiitreid vaja läinud.
Dakari pisikeses ja vanas lennujaamas oli lisaks meie hiigelsuurele Boeing 777-le veel mitu lendu samal ajal maandunud, mistõttu seisin viisasabas üle tunni. Kui olin oma kohvri kenasti kätte saanud, jäin lennujaama parklasse Kauri ootama – helistasin talle kohe kui olin jõudnud õue Eesti suveõhtu õhusoojusega öösse. Kauril ja Lillel kulus oma veerand tundi, et kohale jõuda. Niikaua vaatasin ümberringi kulgevaid rõõmsaid pikki musti inimesi. Mõned olid paksud, enamik mitte. Mõned kandsid veidraid läikivaid siidriideid või araablaste stiilis valgeid hõlste, enamik siiski täiesti tavalisi euroopalikke teksaseid. Üks pikk noormees tuiskas mööda, üleni erksavärvilistesse sätendavatesse hõlstidese uppununa ja jalas kiiskav-kuldsed sandaalid. Tallinnas jätaks peast segase või karvenaliks valmistuja mulje, siin tundus normaalsena. Taksopakkujaid tuli kümneid ligi, aga nad olid kõik väga viisakad ja jätsid mu rahule kui kuulsid, et sõber mulle järgi tuleb. Mitu neist pakkus, et helistab ise mu sõbrale. Senegallased pidavat väga uhked olema oma “teranga” ehk külalislahkuse üle, seda külalislahkust kinnitab omalt poolt ka Wikitravel. Sõitsime siis hirmus vana Renault taksoloksuga hotelli, mis asub neemetipu lähedal. See on Aafrika läänepoolseim punkt, edasi on ainult Atlandi ookean, Roheneeme saared ja siis juba Ameerika. Hotell Madamel oli kulunud moega, aga mu tuba oli avar ja voodit kattis uhke moskiitovõrk. Tuba oli keemilist lõhna täis, just enne minu saabumist oli ilmselt moskiitotõrjet tehtud. Vaid ühte sääske sattusin nägema vannitoas, ju siis oli tõhus mürk. Et reisiväsimus oli suur, ei hakanud keskööl enam ringi kondama ja pärast päevikuridade kirjapanemist keerasin magama.

Tähtis päev

Hotellist väljusime tavapäraselt kl 8. Gerardo kurtis, et ummikutest läbipääsemiseks peab ta kodust 6.45 väljuma. Hommikul oli plaanis kohtumine kolmanda võimaliku doktorandi-kandidaadi Ronaldiga, kes avaldas soovi doktorantuuri astuda alles sel nädalal. Ta helistas aga kaks korda ja palus kohtumise edasilükkamist. Ka kolmandal kokkulepitud ajal ei ilmunud ta kohale ja see muutis Gerardo pahuraks. Ta rääkis, et neil on grusiinidega sarnane mõiste “10.00 sharp Guatmelan time”, mis tähendab tegelikult 10:15. Samas on noored ja tegusad chapin’id (see on guatemallaste nimetus nende endi kohta) võtnud kasutusele mõiste “new Guatemalan time”, mis tähendab kohaleilmumist 15 min enne kokkulepitud aega. Marcela kasutas mu plaanimatu jõudeaja ä’ra ning tegi minuga lubatud intervjuu. Ta nimelt oli kirjutanud artikli vastuseks ühele nimekale Guatemaala sotsialistile ja selles üritas ta põhjendada esimese ja teise maailmasõja mõju Guatemaalale. Unustasin vist enne mainida, et Marcela on majandusteaduskonna dekaan – kõva saavutus nii noore naisterahva kohta. Ta üritas oma artiklis kritiseerida kohalike kommunistide seisukohta, et Lenin oli õige mees ja ainult Stalin tõlgendas Lenini ideid valesti. Üllatav oli see, et ta ei teadnud midagi NEPist ega sellest, et tegelikult oli nii Leninil kui Stalinil Saksamaaga tehnig. Molotov-Ribbentropi pakti ei usu (ega taha kuulda) siinsed kommunistid veel praegugi.

Tunnise hilinemisega saabus lõpuks ka Ronald, kes on minu arusaamist mööda arvutiteaduskonna prodekaan, aga samas õpetab 28 tundi nädalas. See teave koos tema eriliselt viletsa inglise keele oskusega tekitas meis Gerardoga tõsiseid kahtlusi tema suutlikkuses doktoriõppega toime tulla. Gerardo selgitas talle pikalt hispaania keeles midagi ja ilmselt veenas teda doktoriõpinguid edasi lükkama.

Seejärel rääkisin Gerardole augu pähe, et läheks sööks lõunat hoopis mõnes lähedalasuvas ostukeskuses, kust ma ehk saaksin endale viisaka ülikonna õhtuse aktuse jaoks, kus ma olin peaesinejaks plaanitud. Gerardo viis mind siis oma lemmikpoodi ühes Viru keskuse mõõtu ostukeskuses. See rõivapood kuulus Saul E. Mendez ketti, mis on suurim ja kvaliteetseim kohalik bränd Guatemaalas. Seal pidi tal olema selline müüja Maynor, kes teab tema mõõtusid, koduse riidekapi sisu ja maitseid nii täpselt, et viimase jõulu ajal oli Marcelal lihtne Gerardole kinki osta: lihtsalt ütles tollele Maynorile, et paluks mingit särki Gerardo, mis talle meeldiks. Maynor oli super, viskas mulle ühe pilgu kaugelt ja tõi kohe täpselt nagu mu keha järgi õmmeldud ülikondasid kolm tükki. Ma ütlesin, et usaldan tema maitset ja ta valis ise neist kolmest musta. Sama lugu kordus pükste ja särgiga – esimese korraga täppi ilma mõõtmata. Poorvisin täiskomplekti selga (vaid püksisääre otsad olid veel töötlemata) ja Gerardo ütles tunnustavalt, et ma näen elegantne välja.  Sobivaid kingi me küll sellest poest ei leidnud. Nii kaua kui poes töötav rätsep mu püksisääre pikkuse parajaks tegi, käisime kingapoes, kust sain täitsa viisakad mustad kingad. Seejärel käisime lõunat söömas sama ostukeskuse restoranis, kus on suurem akvaarium kui Helsingi või Stockholmi akvaariumis. Seal oli nii haisid, raisid kui muid suuri ookeanikalu. Sebastianil pidi meeldima seal söömas käia nende kalade pärast. Magustoitu sõime alakorruse kohvikus – ma polegi varem ehtsat, oma silme all leeklambiga karamellistatud  crépe’i saanud. Gerardo, kes on 7 aastat Prantsusmaal elanud, pidas siinseid crépe’isid paremaks Prantusmaa omadest. Ta rääkis, et tema eurooplastest sõbrad ei saanud aru, miks ta Prantsumaa elu Guatemaala vastu vahetas. Aga talle tõesti meeldib oma kodumaa väga ja ta näeb siin endal rohkem potentsiaali kui sotsialismi tõttu stagneeruval Prantsusmaal. Ka hiljem õhtusöögile sõites kirusid Gerardo ja Marcela Pranstusmaad: kuidas seda maad hävitavad riiklikult paika pandud hinnad ja jaburad reeglid (nt ei tohi boss oma alluvale meili saata pärast tööpäeva lõppu). Neil olevat kõige valusam olnud vaadata pensioniealisi prantslasi, tänu kelle pingutustele Prantsusmaast sai paarikümne aasta eest üks maailma rikkamaid riike ja kes nüüd peavad pensionikärbete tõttu piskuga läbi ajama. Nad on mõlemad ikka väga ideelised kapitalistid, kontoriseinal ripub Frederik Bastiat’ pilt koos tsitaadiga. Ka see koosolekuruum, millest Gerardo endale ajutiselt kabineti on teinud, on tegelikult Bastiat’ nimeline. Gerardol on praegu üks veebiarendusfirma, aga kohe pärast lihavõtteid käivitab ta uue väikefirma, millel on juba investeerijad olemas (UFM õppejõud) ja väga lahe äri-idee. Nimelt plaanib Gerardo hakkata kiirkorras välja koolitama tarkvara-arendajaid väljaspool pealinna, kus andekatel noortel puuduvad tulevikuväljavaated. Gerardo on kogenud programmeerijana veendunud, et tegelikult pole tarvkara-arendajal kõrgharidust valmis ja piisava pädevusega tööjõu saab koolitada 8 kuuga. Arendajaid vajavad IT-ettevõtted katavad koolituskulu, noored ei pea ise midagi maksma. Koolitus on üles ehitatud agiilses tarkvara-arenduses ülipopulaarsele SCRUM-meetodile, kus programmeerimisülesnded on esitatud õpivälkjunditega seotud töökäskudena ja 4-5 liikmeline rühm vastutab tervikuna iga rühmaliikme edasijõudmise eest. Kui hästimakstud ülikoolitöö kõrvalt kahte edukat firmat juhtida, siis saab ehk ka tasutud selle uue maja pangalaenu, mille Gerardo ja Marcela juba välja on valinud. Hind 385 000 USD, sissemakse/omarahastus 30%, kuumakse algul lausa 5000 USD – minu jaoks ulmelised summad, nagu ka kahe uhiuue auto eest praegu makstav 1000 USD kuus. Ja Sebastian käib riigi parimas ja kalleimas erakoolis, mille kuumaks on praegu (lastaias) 300 USD, edaspidi aga oluliselt kõrgem. Keskharidus pidi Guatemaalas olema praktiliselt täies mahus erakoolide käes, ka odavamates on kuu õppemaksuks 200 USD. Ülikooli õppemaks on 500 – 2000 USD kuus. Minu rehkenduse järgi ei ole siin õpetajatest abielupaaril võimalik oma kahe täispalga eest oma lapsi keskkooligi panna, rääkimata ülikoolist. Gerardo kinnitas seda, aga see ei tundunud teda häirivat. Teda rabas omakorda hoopis Eesti hariduskorraldus, kus erakoole praktiliselt ei eksisteeri ja lisaks tasuta haridusele igas maanurgas (ja kõrgkooliski) saavad õpilased ka tasuta riigi kulul koolilõuna.

Pärast pikaksveninud lõunapausi käisime veel läbi käsitöömeistrite turult lennujaama lähedal, et Vladimirile kingitus kaasa osta. Marcela soovitas osta puust puuvlijad, mis nägid väga uhked välja. Võtsin ka endale veel juurde ühe kohvipuu juurikast tehtud vaagna, milles neli hiigelsuurt puust kohviuba. Põhimõtteliselt olid siin sarnased kaubad kui varemnähtud turgudel, aga kvaliteetsemad ja kallimad. Tagasitee turult ülikooli venis ummikute tõttu väga pikaks ja Gerardo sai mulle teha kohaliku muusika ülevaate,mängides oma iPhone’ist autoraadios erinevaid näiteid: meie Ivo Linnale vastav veteranmuusik Juan Luis Guerra, Guatemaalas algselt kõrbenud ja Mehhikos-Peruus-Boliivias kiiresti superstaariks saanud Ricardo Arjona (kelle laulutekstid pidavat hästi vaimukad olema). Ja lõpuks ka Fernando Delgadillo, kelle žanri Gerardo nimetas “troba” tuletisena trubaduurist, sest ta laulab üksi kitarri saatel. Algselt võitluslikke folk-laule esitanud Delgadillo on tänaseks oma tekstid pigem romantilisele lainele keeranud, kuigi muusika on ikka samalaadne.

Kl 18 algas pedagoogikateaduskonnas pidulik doktoriõppekava avamise aktus, kuhu lisaks kohalikele professoritele oli kohale tulnud ka Prantuse ja Hispaania saatkonna esindjad ning meedia (toosama Reutersi tüüp, kes mind teisipäeval intervjuueeris ja mitu fotograafi-kaamerameest). Eesti lipp oli ka laval, aga valepidi vardas – Marcela ja Gerardo tõttasid kohe õigeks pöörama kui apsu mainisin. Alustati hümniga, mis oli jube pikk ja mida kõik kaasa laulisd, käsi südamel. Ka mina panin käe südamele, mis paljudele miskipärast muljet avaldas (ma saaksin veel aru kui ma oleksin kaasa laulnud hispaania keeles 4 salmi). Marcela järel rääkis Rodriguez, kes asendab hiljutise seljaoperatsiooni tõttu haiglas viibivat pedagoogikateaduskonna dekaani Bernado Moralest (ehk siis Gerardo 80-aastast matemaatikust isa). Seejärel pidas Gerardo ise doktorikooli juhina väga asjaliku kõne, korraliku visuaaliga Keynote slaidid taustaks. Mulle tõlkis kogu jutu reaalajas ära väga professionaalne tõlk. Minu kõne pidigi kõige pikem olema, aga selle venitas veel pikemaks tõlkimine iga kahe lause järel. Lõpetasin lausega: “I fell in love with your country” (mis on ka tõsi), aga unustasin lisada eile Gerardolt õpitud “yo soy chapin” (ehk JFK Berliini kõnet parafraseerides: mina olen guatemaallane).

Aktusele järgnes bankett näputoidu ja veini-kokteiliga oma ülikooli muusikaosakonna tudengitest kahemehebändi saatel. Bänd oli väga hea (elektrikitarr ja trumm), alustasid minulegi tuntud bossade jms kohaliku kraamiga, aga rahvale meeldisid rohkem teises pooles esitatud jazzi-standardid ja muud ameerika vanad lood. Enne kolmanda seti algust palusin bändilt kitarri laenuks ja laulsin “Muinaslugu muusikas”, mida ei osanud keegi oodata ja mida kuulati tähelepanelikult vaikides (bändist üritati seni ikka üle karjuda).

Pidulikule õhtusöögile sõitsime kolmekesi Gerardo ja Marcelaga nende lemmikrestorani, kust avanes fantastiline vaade tuledes hiigellinnale. Pealinnas ja selle vahetus läheduses olevates satelliitlinnades elab 8 miljonit elanikku riigi 12 miljonist. Osa äärelinnades on vaid magalad ja sealt kesklinna tööle kulgevad inimesed teiktiavad igal hoomikul jubedaid ummikuid. Üks osav kinnisvarafirma tabad frustreerunud liiklejate hella närvi kui riputas kõige hullema ummikukoha juurde suure loosungi: Parem elu on võimalik! Allpool aga väikeses kirjas: lihtsalt see maksab pisut rohkem. Igatahes oli ummik veel täies elujõus kui me kl 19.30 restorani suunas liikusime – tipptund pidavat siinses liikluses kestma kl 16  – 20. Õhtusöögi hakatuseks mekkisime siinset auhinnatud rummi, mis maitses nagu hea konjak. Söögiks valisime mina ja Gerardo suure merevähi, mis pidi siin kolm korda odavam olema kui Lissabonis. Oli ikka jube hea küll.

Ja siis oligi see reis otsas – noored viskasid mind hotelli ära ja tellisid mulle kl neljaks hommikul takso. Kõigi nende sisseostude pakkimisega läks nii kaua aega, et magada sain vaid paar tundi.

Maailma ilusaim järv

Õhtul ei suutnud ma kuidagi üleval olla ega tööasju teha, kustusin juba kl 21 ja kl 3 oli uni läinud. Poolteist tundi Isaac Asimovi Asumi-sarja viimase raamatuga aitasid Une-Matiga jälle sõbraks saada ja kl 5.30 ärkasin äratuskella peale. Gerardo oli kl 6 oma uue luksusliku Hyunday Sonataga ukse ees, nagu lubatud. Hommikusöök jäi ära, varane väljasõit pidi aitama vältida hommikui ummikuid linna piiril ja pisut ehk aitas ka. Kui lõpuks korraliku hoo sisse saime, siis ei jõudnud ma ära imestada kui head teed siin on: neljarealine, eraldusribaga, sile betoontee. Valitsus olevat viimse 5-7 aasta jooksul hakanud korralikult teedesse investeerima. Vaid ühes kohas oli tee pikalt sirge ja selle kohaga pidi Gerardo isal mälestusi olema 1976 aasta maavärina ajast. Toona hukkus Guatemaalas 26 000 inimest ja pealinna rahvas käis väikelennukitega toitu-tarbeasju toomas kannatanutele. Seda sirget teelõiku kasutati lennuväljana siis. Tee peal nägime nii liikluseeskirjade vastaselt kastis reisivaid tüüpe kui ka vahvaid värvilisi busse, mis pidavat olema USAs pensionile saadetud koolibussid, mille loomupäraselt oranži värvi siis guatemaallased oma kunstioskusi harrastades quetzali moodi kirju sulestiku alla peidavad. Kirjud bussid kihutasid hulljulgelt, nii mõnegi katusel oli suured pambud.


Kl 8 paiku tegime peatuse teeäärses söögikohas, kus oli ka väike turg. Ostsin mõned suveniirid kaasa, sest pühapäeval Antigua turul oli Marcela mul soovitanud ostlemise just Atitlani tee peale jäävate turgude peale jätta. Sõime mõlemad tipico hommikusöögi, mis koosnes vedelast kaerahelbepudrust (sinna sisse pool ülimaitsvat banaani seibidena) ja kahest peopesa-suurusest maisitortillast, kummagi peal praetud muna – üks rohelise, teine punase kastme all. Juurde veel traditsioonilist musta oamöksi, praetud plaataneid ja valget juustu. Tagatipuks pistsime kahepeale kinni veel ka suure puuviljakokteili, milletaolisi juba Eestis ei saa. Meie kõrval patsutas üks rahvariides naine tortillasid lapikuks ja küpsetas sealsamas suures plekk-kausis. Osad tortillad olid mustad – mustast maisist tehtud, selgitas Gerardo. Pöörasin tähelepanu ka meie lauaplaadile: see oli ühest jämedast puutüvest lõigatud seib. Meil küll nii jämedaid puid ei kasva.



Mõne aja pärast läks maantee kitsamaks ja läbis Chimaltenango linna, mida Gerardo pikal tja südamest põhjas – et miks peab selline kole linn kiirtee peal ees olema ja reisi poole tunni jagu pikemaks tegema. See linn olevad üks patuurgas, õhtul tagasi sõites nägimegi sel pikal tänaval eriti nappides riietes lõbutüdrukuid endale kliente püüdmas.


Pärast mitte eriti turistisõbraliku Solola linna läbimist jõudsime esimesele vaateplatvormile, kust nägi Atitlani järve. Wikipeedia väitel on saksa rännumees Alexander von Humboldt seda nimetanud maailma ilusaimaks järveks.



Tegemist on Kesk-Ameerika sügavaima järvega (340 m), mis on miskipärast tekkinud hiid-vulkaanikraatrisse ja mida praegugi ümbritsevad vulkaanid. Neist vaid üks aktiivne – Volcan Atitlan, mis viimati purskas 1853. Vaateplatvormil pildid tehtud ja ohhetamised ohhetatud, laskusime serpentiini mööda alla Panajacheli linna, kus elab ka Gerardo prantslannast ema. Ta tuli Guatemaalasse 20-aastasena, abiellus endast kaks korda vanema matemaatikaprofessoriga ja jäigi. Ma uurisin, et kuidas ta ikka Euroopas tulla ja jääda julges kodusõja ajal. Gerardo arvas, et kodusõjast pealinnas eriti ei teatudki, kogu madin käid mägedes ja metsades.
Parkisime auto järveäärse restorani turvaparklasse ja rentisime endale 12-kohalise paadi kolmeks tunniks.



Paadimees Arturo oli tõeline proff, juhtis paati kindla käega, vahepeal lausa surfates suuremate lainete peal. Kui tavaliselt on Atitlani veepind vaikne, siis täna jooksis ikka päris korralikult “jäneseid”. Ilmateade oli juba eile lausa tormihoiatuse andnud ja Panajacheli linn oli keskööst saati ilma elektrita.

Esimene peatuspunkt meie paadireisil oli vastaskaldal asuv San Juan, millest kujuneski päeva nael. Usutavasti pole see linnake veel jõudnud Lonely Planeti lehekülgedele, ka mitte “off the beaten tracks” peatükki.






Igatahes oli tegu autentse ja elusa külaga, kus igamees tundis meie paadikaptenit Arturot ja teda juba kaugelt erilise vilejupiga tervitas. Ma arvasin algul, et kõik niimoodi siin tervitavad, aga tuli välja, et see on üksnes Arturo firmavile ja teda kõik lihtsalt armastavad siin. Kahjuks ei õnnestunud mul seda vliet kordagi video peale saada ja lõpuks palusin lihtsalt ise Arturol seda mulle kaamerasse vilistada.
Arturo juhatas meid esmalt pangaautomaadi juurde, mis minu kaarti miskipärast ei tunnistanud. Siis külastasime tegusate kohalike naiste käsitöö-kooperatiivi, mille eesmärgiks on hoida elus esivanemate oskused.

Üks tüsedam naine näitas meile põhjalikult ette, kuidas puu otsast nopitud puuvillatopp vabastatakse seemnest, oksaraagudega 20 pekstes kraasitakse, sõrme vahel robustseks lõngaks kedratakse ja taimedega värvitakse. Ta demostreeris ka salli kudumist kangastelgede moodi tehnikaga, aga ilma kangastelgedeta – vaid kangaspool oli tuttav.





Tegin selles kooperatiivis kõvasti sisseoste, sest siin kulutatu läheb kindlasti õigesse kohta. Ja tegelikult olid need asjad ka ilusamad kui teeäärsetes turistilõksudes. Ka Gerardo ostis oma perele siit käsitööd kaasa, ta polnud varem siia linnakesse sattunud. Gerardo uuris, kas sel kooperatiivl ka veebipoodi on ja lubas pakkuda abi selle püstipanekul. Gerardol on nimelt 8 programmeerijaga veebiarendusfirma – millal ta küll veel sellega tegeleda jõuab. Järgmiseks juhatas Arturo meid üle tee elava kunksmoori juurde, kes tegi meile põhjaliku demo oma ürdiaias. Lasi iga taime maitsta (meliss, piparmünt, salvei, sidrunhein jne) ja selgitas, milliste hädade vastu see aitab. Tema käest ostsin kiilanemise vastast öko-šampooni ja vahva lõhnaküünla teokarbi sees.

Viimased sisseostud tegin artisaanide kooperatiivis, ostsin kunstniku enda käest kaks kirevat pilti.




Sadamas tagasi olles imestasin uppunud majade üle. Arturo selgitas, et mõne aasta eest olevat vesi ootamatult paari meetri võrra tõusnud järves ja kõik rannaäärsed restoranid ja sadamarajatised jäd vee alla. Enne paati istumist vaatasin veel korra San Juani poole tagasi ja nägin künka kohal tiirutavat hiigelkotkast.

Edasisõit Santiago Atitlani linnakse suunas oli vaevaline tugeva külgtuule ja suurte lainete tõttu. Paat hüppas nagu lutsukivi laineharjalt teisele ja me saime Gerardoga märjaks veepritsmetest.


Lõpuks olime siiski päral ja nägime ka siinses sadamas uppunud maju. Paadisillal polnud ühtegi vaba kohta ja meie sinivalge Isabel pargiti kahe kõrvutiseisva paadi juurde kolmandaks. Oletasin, et meie naaberpaadi nimi “La Otra” tähendab “Teine” (The Other). Gerardo naeris ja ütles, et mitte lihtsalt “teine”, vaid “naissooste teine” – ehk siis paadimehe teine armastus, mis ta kodunt naise kõrvalt ikka ja jälle järvele veab. Ühest paadist teise ulpides ronisime paadisillale ja meid tiriti kohe suht agressiivselt kaubandusvõrku.



See linn oli paksult turiste täis, ei saa aru küll miks. Nii pikki turulette polnud ma varem veel kusagil näinud ja nii pealetükkivaid müüjaid ka mitte. Mul oli kaks eesmärki – osta endale peakate (sest pealagi oli juba päiksest hell) ja tricksterist joodikjumala Maximoni nukk, mis oli jäänud Antiguas ostmata. Lõpuks leidsime ühest poekesest just selle musta Maximoni nuku, müüjaks oli ainsa inimesena poes viibiv 6-aastane poiss. Arturo ütles et see must on hoopis ühes teises linnas austatav SanSimon, sest siinne Maximon on kirjude riideräbalatega kaetud tavaliselt.


Arturo lubas meid päris-Maximoni juurde viia. Nimelt on ainult siin Santiagos selline komme, et Maximoni ordu liikmed hoiavad aastakaupa oma kodus elusuuruses, kirjude riideräbalatega kaetud Maximoni kuju, mille juures teised siis saavad palvetamas käia. Korda aastas viiakse Maximon siis suure protsessiooniga järgmisse peresse. Tee Maximoni juurde viis mööda meetrilaiuseid räpaseid minitänavaid ning see kodu oli ka ikka väga vaene ja räpane.

Maximoni koduks olevasse kanakuuti sisenemine maksis 2 ja pildistamine 10 quetzali. Joodikjumalal oli tavapäraselt suitsev sigarillo hambus ja kaabu peas, aga me ei hakanud täisrituaali läbi tegema. See sisaldanuks näiteks punnsuutäie rummi puristamist jumaluse kere peale ja mingi loitsu lausumist. Maximon on muide sedasorti jumal, kellelt ei paluta mitte häid asju, vaid hoopis seda, et ta palujale halba ei teeks. Bully god ühesõnaga, keeras mu foto ka uduseks – ma ju ei pakkunud talle suitsu ega rummi.

Pärast Maximoni käisime läbi ka “õigest” pühakojast, kus meid üllatasid roosadesse XXL-särkidesse riietetud pühakukujud. Kord aastas pidi neil riideid vahetatama, siis valitakse jälle mingi uus värv.





Teel sadamsse nägime veel kohalikku puuvlijaturgu ja Atitlani järve maketti.




Tagasitee üle järve Panajacheli suunas oli väga vaevaline, sest vastutuul ja lainetus olid veelgi tugevnenud. Panajachelile lähenedes vaibus aga tuul ja ilm läks suisa palavaks.

Panajachelis sõitsime mingi dokumendi üleandmiseks läbi Gerardo psühholoogiaprofessorist ema juurest, kellel sain kätt suruda ja paar sõna vahetada. Gerardo lubas esmaspäeval tagasi olla siin, et aidata emal kolida paar tänavat edasi asuvasse uude majja.
Tagasiteel sõime ühes teeäärses restoranis, mis sarnanes väga hommikul külastatuga. Tee läks üle mägede, vahepeal näitas auto termomeeter vaid +14. Terve tee kuulas Gerardo Ewert & Two Dragons plaati, mis talle väga meeldis. Ta arvas, et see on nüüd tema uus lemmikbänd, parim kogu maailmas. Pealinnas võtsid meid vastu klaaspilvelõhkujad ja ummikud.

Doktorandid

Startisime ülikooli suunas taas kl 8 hommikul. Kui doktorikooli kontorisse jõudsime, tekkis Gerardol Carlaga ilmselgelt mingi konflikt ja Carla marssis välja, enam ma teda ei näinud. Gerardo tunnistas hiljem, et tal oli juba varem probleeme Carlaga ja viimaseks piisaks karikas oli see, et täna kl 9 peale lubas Carla kaks erinevat kohtumist kattuma Gerardo kalendris. Üks telefonikõne personaliosakonda ja Carla viidi kohe üle teise osakonda.

Esimene kohtumine sel päeval oli mul ajakirjanikuga, kes inglise keelt vaevalt purssis, aga väitis end olevat Reutersi korrespondendi. Ta kribas minu jutu peale oma ruudulisse kaustikusse lühikesi märkmeid teha, loodetavasti sai ikka aru mu jutust piisavalt. Pärast töötasime kummagi doktorandi (Roberto ja Carlosega) üle tunni, et panna paika doktoritöö teema ja edasiste tegevuste kava. Mõlemad on väga meeldivad ja targad inimesed, armastavad õpetamist ja matemaatikat. Carlos (keda mina juhendama hakkan) on pannud püsti väga uhke matemaatika-wiki, millel on sadu tuhandeid kasutajaid erinevates hispaaniakeelsetes riikides. Saime mõlemaga kenasti ühele lainele ja kirjutasime alla doktoriõppe lepingud. Lõunat käisime söömas mu hotelli lähedal asuvas mehhiko restoranis, sõin ülimaitsvaid enchiladasid. Gerardo rääkis guatemaallaste vastikust suhtumisest mehhiklastesse, kuigi enamus kirujatest pole ise naabermaal käinud ega mehhiklastega kohtunudki. Gerardo ise pole Mehhikos käinud, mehhiklastega on põhjalikumalt kokku puutunud vaid Prantsusmaal doktorantuuris olles. Ta pidas mehhiklasi väga lahketeks ja soojadeks inimesteks, kes suhtuvad sõbralikult guatemaallastesse. Puhkamas eelistavad Gerardo ja Marcela käia aga hoopis Salvadoris, kus nad ka tuleva nädalal lihavõttepühadeks on basseiniga maja üürinud mere äärde. Võrdlesime ka Guatemaalat ja Costa Ricat: esimene pidi olema oluliselt rikkam, aga samas ebaturvalisem. Samas peavad naaberrahvad ticosid (kostariikalasi) ülbikuteks ja ei suuda tõsiselt võtta nende hüüdlauset Kesk-Ameerika Šveitsiks olemise kohta. Turvalisuse teema juurde jõudes mainis Gerardo karmi statistikat: Ciudad de Guatemalas üksi tapetakse iga päev keskmiselt 10 inimest tulirelvaga, enamus just rööviga seoses, kuigi ette tuleb ka kartellide vahelisi arveteklaarimisi. Ta jutustas ka ühe loo oma mehhiko külalistest, kelle ta majutas siiasamasse Clarion Suites hotelli ja keelas (nagu minulgi) omapead ringi hulkuda. Järgmisel päeval nimetasid mehhiklased teda vangivalvuriks ja kiitsid, et nendega ei juhtunud midagi kui nad lähedalasuvas taco-restoranis õhtust sõid. Seepeale mainis Gerardo, et just samas restoranis oli kuu aja eest tapetud neli inimest: AK-47 avas tule möödasõitva auto aknast, sihtides ühte inimest – ülejäänud oli lihtsalt collateral damage. Sellepärast näebki siin linnapildis nii palju püssimehi: koolide väravas, kaupluste uksel, villade ümber kõrguvate müüride otsas. Ainult eile külastatud Cayala linnaosas on turvamehed varjus, kannavad soliidseid ülikondi ja kasutavad moodsaimat turvatehnikat: sajad kaamerad, näotuvastus jms. Kui korra Cayalas pahateoga silma oled jäänud, sind sinna enam sisse ei lasta – kuigi Cayala on täiesti avatud, ilma tõkkepuude ja taradeta. Sõdureid ja soomustatud džiipe suurekaliibriliste kuulipildujatega nägin siiski vaid esimesel päeval Antiguasse sisenedes, aga see oli ebaharilik ka Marcelale ja Gerardole, kes seostasid seda mingi kõrge riigitegelase või väliskülalise saabumisega vanalinna.

Homme hommikul pean varem ärkama, sest juba kl 6 sõidame Gerardoga kahekesi Atitlani järve äärde. Pidavat kolmetunnine sõit olema, aga teed on head. Ma sain nii aru, et külastame järveäärses Panajachel’i linnas elavat Gerardo ema.

Tööd peab ka tegema

Hommikul kl 8 olid Gerardo ja Marcela sama autoga hotelli ees, nad lähevad igal hommikul nii vara tööle. Gerardole helistas keegi ja sain aru, et jutt käis minust. Tegu olevat neljapäeval avatava doktoriõppekava ettevalmistustega, millest kahjuks pidi kõrvale jääma Gerardo 80-aastane matemaatikust isa, kes on Galileo Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna dekaan. Tal olevat 4 päeva tagasi olnud seljaoperatsioon – samasugune kui Vladimiril mõne aasta eest. Gerardo tutvustas mulle põgusalt ülikooli campust ja oma sekretäri Carlat. Kuni Gerardo käis mingil koosolekul, sain ma oma meilid vastatud ja tema tagasi jõudes hakkasime kavandama kahe esimese doktorandi uurimisteemade valikut. Mul oli juba lennukis valmis mõeldud nimekiri 10 teemaga, mis seondusid meil käimasolevate projektidega. Gerardole need teemad meeldisid ja valsime kummagi doktorandi jaoks ühe lemmiku välja.

Lõunat käisime söömas naaberülikoolis, mis on mitte üksnes Guatemaala, vaid kogu Kesk-Ameerika kõige elitaarsem Universidad Francisco Morraquin, ehk UFM. Selle ülikooli asutas 1971 Guatemaala valgustatud oligarh, kahhelplaatide äriga miljardäriks saanud Manuel Ayau, kel oli ette näidata ka doktorikraad Northwoodi Ülikoolist USAs. UFM on rõhutatult kapitalistlikke vaateid propageeriv ülikool riigis, kus enamus intellektuaalidest (s.h. riigi ainsa avaliku ülikooli õppejõud) on selgelt vasakpoolsete vaadetega. Gerardo rääkis, et tema õppis omal ajal informaatikat just UFM-is, aga kui informaatikateaduskond seal liiga populaarseks ja suureks muutus, siis sunniti see eralduma ja nõnda sündis Galileo Ülikool. Gerardol olevat palju sõpru UFM-is (s.h. eelmine UFM prorektor, kellega koos Gerardo asutas ühe väikese veebiarendusfirma), aga sellest ei tohtivat teada tema ülemused Galielos, kuna sama campust jagavad kaks ülikooli ei saa omavahel üldse läbi. Aga see campus oli ikka üliuhke, ma pole nii ilusat veel kusagil näinud. Disainitud mingi kuulsa jaapani (maastiku)arhitekti poolt, upub rohelusse ja õitesse. Toit oli ka väga hea ja tervislik, mingi ameerika tervisetoidukett GoGreen. Pärast lõunat kirjutasin valmis lühikese kokkuvõtte kummagi doktorandi teemapüstitusest, mis oli mõeldud sisendina homme toimuvatele konsultatsioonideks. Vahepeal helistas veel üks IT-taustaga kandidaat, kes soovis e-õppe teemal doktoritööd teha uues avatavas kasvatusteaduste doktorikoolis.

Mingil hetkel pärast lõunat küsis Gerardo sekretär Carla, et ega ma jalutada ei soovi. Kuna juhe oli kokku jooksnud, siis võtsin pakkumise vastu ja tegime kahekesi tiiru UFM campuse peal. Carlal oli vist suhtlemisvajadus, ta üritas hoolimata kehvast inglise keele oskusest mulle rääkida oma elust. Et on elanud 4 aastat illegaalina oma õe juures Dallases, pärast seda kui mees Guatemaalas autoõnnetuses surma sai. Et ta elab koos keskkooli lõpetava tütre ja emaga väikeses korteris. Et enne töötas samas ülikoolis rektori sekretärina. Et tahaks kangesti sõita külla teisele õele, kes elab Austrias. Järgmisel päeval sain Gerardolt teada, et see oli olnud Carla viimane tööpäev. Ma märkasin ka nendevahelises suhtluses pingeid ja mulle jäi mulje, et Gerardo lasi Carla lahti.

Kl 17 viskas Gerardo mind hotelli, lubades kl 21 järgi tulla ja õhtusöögile viia. Järele tuli mulle hoopis Marcela, sest temal lõppes loeng just kl 20.30 paiku ja ta sattus mu hotellile lähemal olema oma autoga. Sõitsime uhkesse Cayala linnaossa, mille püstitas paari aasta eest siinne suhkrumagnaat. Cayala kohta ütles Gerardo, et see on “linn linna sees”. Ühtses pseudo-ajaloolises ja suurejoonilises stiilis majad: konverentsi- ja kaubanduskeskus, restoranid, kirik, elumajad. Ühes neist majadest pidi väike Sebastian kaks korda nädalas karatetrennis käima, mis talle väga meeldib. Hiljuti olevat ta isegi 3-aastaste karateturniiri võitnud, Gerardo näitas oma telefonist mulle fotot Sebastianist täisvarustuses: ki, kindad ja peakaitse.

Õhtust sõime jaapani restoranis, mis oli suurepärane. Alustasime sushist ja krevetitäidesega seepiast, seejärel praadis kokk otse meie laua küljes oleva pleki peal igasugu köögivilju ja kala (teppanyaki on sellise küpsetamisviisi/toidu nimi). Mingil hetkel pani ta praadimisplekile ehitatud sibulatornile tule otsa, leek tõusis poolemeetriseks.

Joogiks soovitas Gerardo michelada’t: õlu, millesse segatud segatud Worchestershire kastet, sidrunimahla, Tabascot ja soola – väga veider maitse. Ja klaasiserv oli ka soolaga kaetud, nagu tequilaga tehakse.